Emekeeleõpetajad on mures: lapsed ei taha lugeda. Tunde on vähe, aega on vähe ja raamatuid on ka justkui vähe. Tunde ja aega napib tõesti, aga raamatuid hakkab juba olema. Ja tuleb järjest juurde.
Kui tüdrukute lugema saamine on lihtsam – nad on vast kohusetundlikumad ja tubasemad ning ka sobivat lektüüri on kergem leida –, siis poistega võib asi keerulisem olla – ega nad ise nii väga raamatute juurde kipu, neid tuleb meelitada. Kuidas poisse meelitada? Eks sellega, mis neile põnevust pakub, ja üks variant on krimilood, mida käsitletakse juba teises kooliastmes.
Ilo kirjastus on tabanud oma uue, koolikrimkade sarjaga naelapea pihta! Rootsi-eesti päritolu kirjaniku Lena Lilleste lood kahest väga heast sõbrast Tommyst ja Kribust on just sellised, nagu 8–13-aastased poisid ja ka tüdrukud ootavad. Tollal asendusõpetajana töötanud Lilleste sai nende kirjutamiseks tõuke just ühelt poisilt, kes ei viitsinud lugeda. Poiss oleks tah
tnud lugeda vaid jutte, mille tegelas(t)ega saaks samastuda ja mis räägiksid koolist.Nõnda sündiski 2005. aastal Lilleste esimene romaan “Murdvargus koolis”, aasta hiljem ilmus “Inimröövid neti teel” ning möödunud aastal “Köhi pappi või muidu...” ja “Elu ohus” – raamatud, mida võib vabalt lugeda ka kuuendas klassis, kui käsitletaksegi kriminaaljutte.
Lilleste lugude sündmustik areneb noortele tuttavates paikades: koolis, kodus, Internetis ja mujal, ning nad puutuvad kokku probleemidega, mis on paraku päris igapäevased: vanemate lahutus, elu kasuvanematega, Internetis võõrastega suhtlemine, šantaaž. Need on küll koledad teemad, aga autor leiab, et ka nendest peab noortele kirjutama. Samas ei lase ta oma tegelastele midagi väga halba juhtuda.
Tommy ja Kribu esimene juhtum leiab aset koolimajas – sinna murtakse sisse ja varastatakse asju. Mis on poistel sellega asja? Mida nad ette võtavad? Miks läheb klassijuhataja majja, kus elab üks murdvaras? Kuhu on kadunud matemaatikaõpetaja? Miks poisid luku taha jäävad? Kuidas saadakse vargad kätte? Kas Emelie armastab Tommyt ja keda armastab Kribu? Põnevust kui palju!
1967. aastal Göteborgis sündinud Lena Lilleste on õppinud väga paljusid asju, sealhulgas ajakirjandust, stsenaristikat ja draamakirjandust. Ta juhendab krimijuttude kirjutamise klubi, kus õpetab 10–13-aastastele ka seda, mis krimijutt üldse on ja mis seal peab olema. Tal endal on plaan kirjutamist jätkata, peale Tommy ja Kribu juttude midagi ehk ka noorematele.
Lena isa põgenes 1944. aastal väikese poisina Eestist Soome ja sealt edasi Rootsi Göteborgi. Lenal on kaksikvend ja vanem õde, eesti keelt oskab neist ainult tema õde.
Eesti juurtega kirjanik on siin käinud mitu korda ja tuli nüüd jälle. 12. märtsil kohtus ta Lastekirjanduse Teabekeskuse uhiuues majas maakondade keskkogude la
steosakondade esindajatega.13. märtsil olid lugejatunnid Apollo raamatupoes ja Viru keskuse Rahva Raamatus. Ka siin tegi ta lastele õppuse, lasi neil jutte kirjutada ja ette lugeda ning jagas õpetusi.
Las poisid loevad Lena Lilleste krimijutte – need pole üldse paksud, vaid 110 lehekülge – ja võib arvata, et neil tekib huvi lugeda ka muid raamatuid!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar