Ma-sen-dav. Olen sõltlane

Masendav, olen sõltlane – suguvõsauurimise sõltlane. Aga ega ma üksi, Jaan on samuti sellest nakatunud.

Eile leidsin mingi suguvõsauurijate foorumi ja lugesin mitu tundi seda. Sain teada, et nad kiidavad üldiselt Geni.comi, mis on Interneti-põhine. Ja et on olemas arvutisse tõmmatav programm Legacy. No eks tõmbasin endale selle siis ka.

Ja siis uurisin Tallinna kalmistutele maetute nimesid. Leidsin muidugi tuttavaid küll. Nüüd vaja kalmistuplaanid välja printida ja kive uurima minna. Aga printeri tahm sootuks otsas...

Tammsaare, "Tõde ja õigus" 3. osa

"Aita keda aitad, aga ära aita kunagi sugulast ega sõpra, sest need panevad seda sulle ikka pahaks või löövad su üle. Sõber mõtleb ikka, nagu sugulanegi, et temal on oma sõpruse või suguluse tõttu õigus midagi saada. Aga sa tead isegi, et niipea kui inimesed jõuavad õigusteni, siis pole rusikad enam kuigi kaugel. Sellepärast annan sulle nõu: kui tahad kellegagi sõbraks jääda, siis ära otsi temalt kunagi abi ja ära laena temalt raha."

Nõnda targutas ja õpetas Otstaavel Indrekut isaliku nõuandjana.

(Tallinn, Eesti Raamat 1982, lk 136)

Tammsaare kirjutas nõnda 1930. aastate alguses.

Sõpradega ei ole vist ikka nii, mu meelest pole ma ühegi sõbraga riidu läinud, liiati veel aitamise pärast, pigem vastupidi.

Aga sugulased... Vaat need on küll üks isesorti rahvas. Üks hästi lähedane sugulane arvas ka, et tal on õigus minult midagi saada ja nii me riidu läksimegi.

Hurraa! Hulk Linaskeid leitud ja tuvastatud!

Olen nüüd jälle kolm ööd ja päeva Saagas tuuseldanud. Leidsin üles õiged Lin(n)askid. 1880. aastal on sündinud kaks August Linnaskit, üks neist minu vanavanaisa, aga ma ei teadnud, kumb. Nüüd sain selgeks ja seega tegin kindlaks kuus põlve esivanemaid emaisa poolt!

Hea teade õpetajatele

Õpetajaid ei kiusata siiski koormusnormi vähendamisega, oli haridusamet teatanud. Õnneks! See oleks ikka suur lollus olnud.

Kes ja miks mind otsib?

Vaatan vahel, kuidas mu blogisse on satutud, ja peaaegu alati võib näha, et keegi on tulnud Google'i otsingu kaudu, sisestanuna minu nime. Täitsa huvitav, kes ja miks mind Google'ist otsib.

Ehkki kirjutan blogi esmajärjekorras siiski endale, on ometi tore lugeda ka kommentaare, mis mulle kirjutatakse. Alati teretulnud!

Ohoo, hakkasin tööle

Tubli muidugi, et tööle hakkasin, aga et ma seda öösel teen! Koostasin kella neljani ühte matemaatika materjali.

Väga huvitav oli ja avastasin igasuguseid põnevaid asju, ehkki ma pole mingi matemaatik. Pärast keskkooli lõppu oli üks edasiõppimismõte ometi ka matemaatika (stomatoloogia ja eesti filoloogia kõrval).

Enne selle materjali juurde asumist tuuseldasin Internetis. Küll on tublisid õpetajaid! Ja kui vahvaid asju nad on teinud! Ja kui palju on huvitavaid vahendeid ja veebilehti!

Mis puutub öisesse töötamisse, siis oma ülikooli diplomitööd tegin ka öösiti. Mul oli tollal neli kuud diplomipuhkust. Töö teema oli "Arstiteadusealast sõnavara eesti kirjasõnas aastail 1870–1879" ja kirjutasin käsitsi, sest siis oli vana kirjaviis ja tuli kasutada ka mingeid imelikke märke, mida kirjutusmasinal polnud, nii tunduski käsitsi kirjutada lihtsam. Kokku sai 400 lehekülge. Kui arvestada, et iga lehekülge tuli vähemalt kaks korda ümber kirjutada, siis... Arvutit ju toona polnud!

Töötasingi öösiti kella nelja-viieni või kuni trollid sõitma hakkasid. Siis magasin lõunani, õhtul käisin kooriproovis ja pärast seda asusin jälle kirjutama. Vahepeal käisid sõbrad-sõbrannad külas. Tore aeg oli.

Hurraa! Leidsin õiged esivanemad üles!

Väljavõte Saaga leheküljest, kus on kirjas minu vanavanaema Aline Rosalie Ilves ja tema vanemad ning õed-vennad ja muud sugulased:

Õigupoolest ei leidnud ma seda lehte ise, vaid selle lingi saatis mulle Anu, kes askeldab ka Genis ja kelle sugulaste hulgas on samuti Ilveseid.

Vanu pilte

Suvitasime vanasti Paunkülas, vanaisal oli seal veehoidla kaldal suvila. Mõnus trepp viis otse vette paadisillale, mille ääres oli oma paat. Nii käisime vahel paadiga veehoidlal sõitmas ja vanaisa püüdis kalu.

Siin on kaks inglit suvila verandal:

Tädi Laine ja onu Elmar. Elmari isa August Brantmann oli šokolaadivabrikant ja valitud kunagi nn Pirita kuningaks.

Mina 1990. aastal Ameerika Ühendriikides kohalikul lennul punktist A punkti B. Kohanimesid praegu ei mäleta. Tähelepanuväärne oli siis see, et noad-kahvlid olid "päris", mitte plastist ja salvrätik riidest ning nööpauguga, nii et sai nööbi külge kinnitada. Taldrik ja klaas olid ka vist ikka "päris".

Kõik pildid on skannitud slaididelt.

Hm, raamatupoes

Jube lugu, mind ei või üksinda raamatupoodi lasta, ostan iga kord mitu kotitäit raamatuid, nii ka täna. Olen raskesti raamatuhaige. Seda haigust ravida ei saa, seega tuleb kuidagi õppida sellega elama, tuletan oma armsatele ikka meelde.

Täna ostsin põhiliselt soodukaid, sestap jäi arve veidi alla tuhande krooni.

Läksin Apollosse õigupoolest selleks, et soetada augustikuiseks reisiks raamatuid ja kaarte Portugali kohta, need olid ka alla hinnatud. Aga möödaminnes haarasin lettidelt kaasa muudki: Palametsa raamatu raudteest, ühe raamatu ...ismidest, unelmate pitside raamatu (kas hakkan pensionipõlves jälle pitse heegeldama?) ning täieliku ja praktilise käsitöö entsüklopeedia. Viimast nautisin pärast kodus tükk aega – nii ilusad pildid ja asjalik värk! Tekkis kohe tahtmine midagi ise teha. Vaevalt ma teen muidugi, muugi tööga ei saa kuidagi hakkama.

Pojale võtsin avastusretkede sarjast "Reisi kosmosesse", et ikka lapsele ka midagi oleks.

Ja lõpuks ka ühe raamatu õpatajatöö kohta ning uue õppeaasta õpetajamärkmiku – kool hakkab varsti jälle peale, tuletas see meelde.

Internetindus korras

Starmanist helistati juba kell pool kümme hommikul! Ja asi saigi kohe korda: jälle on normaalse kiirusega Internet.

Kiidan Starmani klienditeenindajaid, kellega seni suhelnud olen (neid on juba päris mitu). Kõik on olnud hästi viisakad ja toredad ja abivalmis. Keegi ei sõimanudki mind, et olen ise loll! Elionis alustati alati sellega, et viga on minu arvutis – ometi ei olnud.

Internetindus

Lasksime oma telefoni ja Interneti Starmani alla kolida. Helistati ja pakuti, võtsime vastu.
Seni oli Elion.

Alguses oli meil Interneti-ühendus vist Telseti kaudu – oli selline odav firma. Toimis väga hästi, ei mingit probleemi.

Siis ostis Elion Telseti vist ära, igatahes pidime Elioniga liituma. Siis algasid jamad. Läpikuga (nüüd soovitatakse kasutada sülearvuti asemel lühemat-mugavamat sõna "läpik" – miks mitte!) ei saanud enam üldse wifiga Internetti, iga kord tuli juhe taha panna, aga nii ei saanud ju sellega voodisse minna. Ja aeg-ajalt, s.t masendavalt tihti kadus Internet sootuks ära. Ükskord oli kolm päeva järjest kadunud, aga mul on seda tööks vaja. Muudkui helistasin ja pahandasin, aga nemad arvasid, et viga on minu arvutis. No ei olnud!

Praegu on Internet väga aeglane, loodetavasti ajutiselt. Helistasin ka Starmani, aga seal olid toredad inimesed. Ehkki abi kohe ei saanud, suheldi hästi meeldivalt ja lubati asja edasi uurida.
Ja lõpuks sain ka läpikusse Interneti sisse (selle pani küll Jaan, mitte Starman), võin sellega nüüd voodisse ja rõdule minna, kui tahan!

Ja jälle Alatskivil, seekord teatris

Käisin Raereisidega Alatskivil Emily Jane Bronte "Vihurimäed" (Vanemuise teatri etendus) vaatamas. Ema kutsus, tema sõbranna ei saanud tulla.

Meeldis väga, jäin hästi rahule.
Marko Matvere ei naeratanud vist kordagi, kuigi see oleks võluv olnud mu meelest. Aga tekst ja tegevus, tegelaste käitumine olid nii julmad, et polnudki midagi naeratada. Meeldis ka Kersti Heinloo, kellest ma ei osanud enne midagi arvata. Väga meeldis Külliki Saldre. Huvitav oli Ott Sepp. Pahu sõnu ei saa ka teiste (Raivo Adlas, Margus Jaanovits, Helen Rekkor, Riho Kütsar) kohta öelda.
Hea lavastus (Roman Baskin), kunstnikutöö (Ann Lumiste) ja muusika. Tegevus oli kenasti lossi ühele küljele seatud, kõik võimalused ära kasutatud (ehk et kui etenduse alguses on püss seinal, siis hiljemalt lõpus teeb see ka pauku). Kes oli muusika valinud, ei tea, aga see oli kümnesse! Ka hobused olid sisse toodud – ilma nendeta vist enam ei saagi: kõigis kolmes sel suvel nähtud lavastuses olid need olemas ("Vargamäe vabariik", "Vennad Lõvisüdamed" ja "Vihurimäe").

Kui tahaks midagi kangesti ehk kritiseerida, siis seda, et vast oli mõni asi veidi utreeritud, karikeeritud ja Helen Rekkori näitlemine oli minu jaoks liiga "teatrilik", aga need ei rikkunud üldmuljet.

Ka ilm oli super, vist selle aasta üks palavamaid päevi.

Jõudsime kohale tund enne etendust, nii saime lossis ja lossiaias ringi käia ning kehakinnitust võtta. Šašlõkk oli ootamatult maitsev või oli asi lihtsalt selles, et ma pole sada aastat šašlõkki söönud.

Raamatut ei mäleta, lugesin vist ülikooli ajal, vaja uuesti üles otsida. Esimesel katsel ei leidnud.

Ristsõnatüdruk

Jah, mitte kaanetüdruk, vaid ristsõnatüdruk! Vaadake tänast Postimehe Arterit.

Millises uhkes seltskonnas! Lauri Leesi isiklikult esitab ristsõna ülemisel pildil mulle küsimuse!
Enne ei saanudki muud teha, kui pidin ristsõna ära lahendama, et teada, mida ma siis alumisel pildil talle vastan. Õnneks ei läinud väga kaua aega. Aga vastus... nojah, ei olnudki eriti vaimukas.

Alatskivi ja Laiuse kandi nimedest

Oh, eks ma veetsin jälle öösel kella poole neljani aega Saagas ja otsisin sugulasi. Ja leidsin ka! Ühe esiema nimi oli Sohvi. Minu jaoks sama huvitav kui Ingel. Sohvi oli pärit Kodavere kandist.

Tuuseldasin Alatskivi ja Laiuse pastoraadi andmetes. Täheldasin nimede erinevust. Alatskivi kandis pandi tüdruktele nimeks palju nt Iida, Alma, Alviine ja poistele Alexander, Eduard, Sa(a)muel, Karla (mitte Karl) ja Laiuse kandis tüdrukutele nt Ello, Kai, Mari (väga palju), poistele Mart, Jaan, Tõnno (Tõnu?) ehk siis hulga "lihtsamaid" nimesid.

Perekonnanimedes oli ka erinevust märgata. Alatskivil olid nt sellised: Suu, Tümps, Kalts, Püks, aga ka Persekivi (lugesin mitmest kohast just selle kuju välja), ilusamatest London. Laiusel jälle lihtsamad: Lepp, Soo, Rosin, aga ka Kirjutaja.

Veel oli Alatskivi kirikuraamatus kirjas hästi palju vallaslapsi, mujal eriti palju pole olnud.

Lootusetu kuju – jälle õppima

Registreerisin täna ennast mitmele Tartu Ülikooli kursusele. TÜ Avatud Ülikool korraldab eesti keele ja kirjanduse õpetajatele uuel õppeaastal tasuta kursusi.

Tegelikult tegid nad juba kevadel tasuta kursusi, st mingi euroraha toel, aga siis ma ei teadnud seda.

Ma ei kujuta täpselt ette, kuidas ma koolist ära saan, aga panin end kirja. Ma tahan kogu aeg midagi õppida ja need kursused on täpselt erialased. Muidugi oli ahvatlevaid koolitusi hulga rohkem, kui julgesin välja valida.

Jälle Peipsi ääres, seekord matustel

Suri Jaani ema vennanaine Adele, kes oli juba 97-aastane.

Tema mees on juba ammu surnud, olles põdenud 16 korda kopsupõletikku.

Teel saime pärast Rakveret mitu sahmakat tugevat vihma. Vihm oli selline, nagu Tõnu Õnnepalu blogi piltidel. Tema tekst on ka muidugi hästi tabav. Tugevat hoovihma sadas mitu korda ka siis, kui olime kabelis. Hauda sängitamise ajal ei tulnud enam õnneks piiskagi ja lõpuks näitas end ka päike. Õhk oli väga palav ja lämbe, ehkki kraade oli "ainult" 23.

Peielaud oli kaetud Alatskivi (Kivi?) kõrtsu. Hästi palju vidinaid-pudinaid oli igal pool seintel, aknalaudadel ja mujal, isegi ühed saapad rippusid laest alla. Ja muidugi oli tohutult palav.

Adele minia oli kunagi Ilves, minu vanavanavanavanemad (sai vist ikka õige hulk vanasid) olid ka Ilvesed, samuti kuskilt Peipsi äärest, nii et ehk sugulased?

Mis imelik päev

Ah, tegelikult ei olnudki imelik: ma ei teinud lihtsalt mitte midagi asjalikku – aga seda ikka juhtub!

Tegelesin päev otsa vanade piltide vaatamise ja märkmike lehitsemisega. Tahtsin ikka kangesti teada, mis lugu mul nende laulupidudega on. Oma igasugused märgid otsisin ka kapisügavusest üles. Ja nootides tuulasin.

Ja nii vaatasingi päev otsa lihtsalt igasuguseid vanu asju ja pilte, kuigi sada sehkendamist ja tuhat toimetamist ootab.

No tegelikult hakkasin öösel ikka SMARTi videoid vaatama ja märkmeid tegema, see ju peaaegu asjalik. Kui hästi järele mõelda, siis emakeeleõpetajate virtuaalse kogukonna loomise peale mõtlesin ka.

P.S. Jaan Erik on meil Rõuges spordilaagris, eelmisel reedel läks ja sel reedel tuleb tagasi.

Minu laulupeod

1972 – III koolinoorte laulu- ja tantsupidu, Tallinna 22. Kk kooriga

Olin lõpetanud teise klassi ja mäletan, et nii noori tookord tegelikult peole ei tahetud, aga meie õpetaja Ilme Indas sai meid siiski kuidagimoodi sinna osalema viia.

1975 – XVIII üldlaulu- ja -tantsupidu, ENSV 35

1977 – IV koolinoorte laulu- ja tantsupidu

1980 – XIX üldlaulu- ja -tantsupidu, ENSV 40, Noorusega

1981 – rahvatantsupidu

Millegipärast on mul ainult rahvatantsupeo märk. Küllap oli ikka laulupidu ka, aga võib-olla ma olin näiteks rahvatantsupeol staadioni väravas piletikontrollija? Olen seda tööd millalgi teinud küll.

1981 – Baltimaade üliõpilalaulupidu Gaudeamus VIII Riias, Noorusega

1984 – Baltimaade üliõpilalaulupidu Gaudeamus IX Tallinnas, Noorusega

1985 – XX üldlaulu- ja -tantsupidu, ENSV 45, Noorusega

Sel ajal olime Moskvas rahvusvahelisel noorsoofestivalil (poolteist kuud proove), aga tulime kaheks päevaks koju laulupeole.

1990 – XXI üldlaulupidu, rongkäigus Noorusega, laulmas Õpetajate Maja kammerkooriga koos meil külas olnud Rootsi eestlaste kooriga

1993 – VII koolinoorte laulupidu

Käisin laulupeol, aga kas ka laval?

1994 – XXII üldlaulupidu, Kaarli kiriku kontsertkooriga

1997 – Põhjamaade galalaulupidu Gotlandil Visbys, Kaarli kiriku kontsertkooriga

Kooride kava moodustus kõikide osa võtnud maade lauludest. Eesti muusikast kõlasid Eduard Oja "Kangakudumise laul" (dirigent Ants Soots) ja Urmas Sisaski "Sanctus" "Eesti Missast" (Ene Üleoja). Eestist osales 22 kollektiivi 650 laulja ja pillimehega. Ühendkoori moodustasid viis tuhat Rootsi, Norra, Soome, Islandi, Taani, Läti, Leedu ja Eesti lauljat. (Piret Aidulo artiklist "Põhjamaade galalaulupidu Gotlandil, EPL 2.07.1997)

Sellised laulupeod on veel olnud, kust ma võisin osa võtta:

1982 V koolinoorte lp

1987 – VI koolinoorte lp – laulsin Nooruses, aga vist ei osalenud, lõpetasin sel aastal ülikooli

1997 VIII koolinoorte lp

Veel laulupeost

Ei saa mitte vaiki olla...

Kuulasin laupäeval Kuku raadiost "Keskpäevatundi" nagu ikka enamasti, aga seekord pidin pettuma ja kurvastama. No mida nad ometi õiendavad selle laulupeo kallal! Eriti hull oli Rein Kilk, küll ta võis õiendada, peaaegu iseendast väljumiseni. Ja tõi paralleele spordivõistluste ja Eurovisiooniga. Muidugi oli möödalaskmisi, nt esimese päeva kontserdi alguse hilinemine peaaegu kaks tundi, aga ikkagi. Õnneks tegi Ainar Ruussaar selgeks, et ühed asjad on televisiooni jaoks ja teised rahva jaoks.

Ja täna lugesin Eesti Ekspressi netiversiooni. Kui rumalad artiklid ja kui rumalad kommentaarid! Kas me peame õelutsema? Laulupidu ei ole enam poliitika ja meil on eesti lipu aasta.

Sõbrannadega kohvikus

Iga-aastane Vetrini sünnipäeva tähistamine. Meie tore traditsioon kohtuda suvel vähemalt kord kolmekesi kuskil kohvikus. Tänavu käisime Lühikeses jalas Matilda kohvikus.

Maria tellis frikadellisuppi, mida ta kiitis väga, meie Vetriniga mingit heeringavõileiba, see oli suur ja kodujuustuga ja ka väga maitsev. Kiluvõileiba võis ka valida. Magusaks sõime Pavlova torti – sulas suus! Maria ja Vetrin jõid ka Cafe au lait'd, mida pakuti suurest kausist.

Istusime selles lauas akna all (kus on kaks tugitooli):

Nii mõnus oli, et jutustasime lausa ligi kolm tundi.

Fotod Matilda kodulehelt, mina seekord ei pildistanud.

Kohviku kodulehekülg on siin: http://www.matilda.ee/

4. päev Soomes

Soome-reisi kaart (Viking Line'i brošüürist), sinisega meie marsruut:

Lahti

Helsingi

Nelja päevaga Soomes kokku ligi 2300 km

3. päev Soomes

Rovaniemi

Öö Iisalmis hotellis

2. päev Soomes

Vaasa

Oulu

Öö Iis Kaja juures

1. päev Soomes

Helsingi

Turu

Tampere

Öö Valkeakoskis Reeda juures

Laulupeo teine kontsert

Laulupeo esimene kontsert

Kommentaarist Marele:
Korraldajad tegid suure apsaka: nad ei arvestanud nii suure rahvamassiga. Rongkäik venis peaaegu poolteist tundi pikemaks. Kontsert pidi algama kell 19, tegelikult algas vist pool üheksa. Ka ühendkoori pakkimine lavale võttis oletatust kauem aega. Siin oleksin ma veidi pahane lauljate peale, kes ei viitsinud/saanud proovides osaleda: proovides oli hulga vähem rahvast. Arvestati küll, et peol on rohkem inimesi, aga oli kohe liiga palju rohkem.
Esimese päeva kontsert pidi lõppema 22.15-22.30, seega oli arvestatudsobiv kellaaeg.
N-ö ilusad laulud tulevad teisel kontserdil, k.a "Ta lendab mesipuu poole".
Mulle meeldis väga, et esimesel päeval olid valikkoorid ja teistsugune muusika. Nii kõlasid laulupeol ka nt Mart Saare ja Cyrillus Kreegi ilusad rasked koorilaulud, mida lauldi ka väga vanasti. Selge see, et n-ö tavalistele kooridele olid need rasked. Aga muusika oli imeilus.

Laulupeo rongkäik

Laulupeo laupäevahommikune proov

Laupäeva hommikul oli proov väga vara: kohal tuli olla juba üheksast. See on see valikkooride elu. Aga mulle meeldib siiski ikkagi valikkooris laulda.

Üks laulukaaslane korjas mu tee pealt kaasa ja sõitsime tema autoga nii lauluväljakule kui ka tagasi. Õnneks, sest kui proov kella 12 ajal läbi sai, olid ühissõidukid linna keskel töö juba lõpetanud. Oleksime pidanud jalgsi kõndima, aga ees ootas ju niikuinii laulupeorongkäik Viru väljakult peoplatsile.

Lasnamäe nõlval lauluväljaku taga tahtis üks parklaomanik nöörida meilt oma aia taha (sic!) parkimise eest 50 krooni! Kui me ei tahtnud maksta, kutsus oma parklasse sisse ja ütles, et see maksab 100 krooni. Seda me ka ei soovinud ja sõitsime siis mõne meetri edasi ning parkisime tasuta.

Pikk proovipäev

Reedel oli pikk proovipäev: segakoorid pidid kogunema 12.30 ja proov lõppes alles õhtul pool üksteist.

Vahepeal oli paar-kolm tundi vaba aega.

Sõime seljankat, oli hulga parem kui eilne supp, ja Väikse Tomi jäätisemaitselist jogurtit. Maitsev.

Jalad olid ennelõunasest proovist väga väsinud, niisiis pikutasime lauluväljaku nõlval rohul, kuulasime teiste proovi ja jutustasime niisama.

Hirvo Surva:

Vaade lavalt:

Reedeses proovis teatati, et laulame ka "Eesti lippu", kuigi seda kavas ei ole, sest on ju Eesti lipu aasta. Juhatas kultuuriminister Laine Jänes:

Eri Klas:

Hommikul proovis:

Laulupeo tule toomine

Vaatasin laulupeo tule tulemist telerist. Väga ilus oli! Vahepeal tuli pisar ka silma.

"Viire takka" oli kena, nii laul kui ka tants. Laeva randumine. Marko Matvere super hääl, duett Liisi Koiksoniga, nende mõlema hea diktsioon.

Jaan Tätte rääkis nii ilusti. Aja kohta, mis ta nüüd tulega merel veetis. Et see on justkui kasutu (täpset sõna paraku ei mäleta) aeg, aga meie elust jääbki meelde see lihtsalt oldud aeg, mitte kiirustamine-rabelemine.

Laulupeo valikkooride proov

Lauri Sirp:

Neeme Järvi:

Mikk Üleoja:

Täna, neljapäeval oli laulupeo valikkooride proov.

Tore tunne oli!

Ja ei olnud midagi nii, et ainult käepaelaga sai sisse – kõik said tulla, kes tahtsid.

Saime seljankat ja kohukest ka. Mulle supp ei maitsenud, kuigi ma ei ole toidu suhtes pirtsakas. Mingi imelik võõras maitse oli juures. Ehk oli see ainult meie potis.

Neeme Järvi oli proovis imelik. Esiteks ei teadnud ta, kumb lugu enne tuleb, teiseks ei teadnud ta, kui pikad lood on ("Oi, lõppeski ära! Nii lühike oligi?"), ja siis ei teadnud ta, kuidas neid tuleks esitada. Kodutöö tegemata. Või kui see oli nali, siis minu ja teistegi meelst halb nali.

Huvitav, kas ma tõesti käisin, st osalesin viimati laulupeol 1985. aastal? Midagi hilisemat praegu ei meenu küll. Tookord olime õigupoolest poolteist kuud Moskvas noorsoofestivalil, aga käisime kaheks päevaks Tallinnas, et laulupeol laulda. Ometi olen hiljem ka ikkagi laulupeol käinud, Õpetajate Maja kammerkoori ja Kaarli kiriku kontsertkooriga. Vajab täpsustamist.

Sain hea pakkumise

Käisin täna ühes kirjastuses läbirääkimistel, nad tahtsid, et teeksin ühe õppevahendi (metoodilise materjali).

Teeme selle ühe kolleegiga kahasse. Rohkem praegu ei avalda.

Koduteel mõtlesin: millega ma olen küll hakkama saanud! Taganeda pole enam kuhugi ja ega taha ka!

Minu õpilaste tööd jälle Heas Lapses!

Ka 2009. aasta suvises topeltnumbris (7.–8.) ilmusid minu õpilaste tööd: Mailise ja Prii kirjutised ilusast ja kõlavast emakeelest.

Pilt ja logo on ka, samuti võistluse veebiaadress.

Peipsi ääres

Tegime oma iga-aastase Peipsi-reisi tänavu juuli alguses. (Möödunud aastal jäi paraku vahele.) Seal elavad Jaani sugulased ja see on tema ema Alma kodukoht.

Jaani ema vennanaine Adele, tema poeg Olev ja Olevi naine Evi elavad Pusi külas Otre talus. Adele on juba 97-aastane, ei kuule ega näe enam ja on üsna ära kustunud.

Vana maja on väga ilusaks ja tänapäevaseks kohendatud, paar sammu kallakust alla on Peipsi järv. Aga palju sääski ka.

Käime alati ka Kodavere surnuaias Alma vanemate ja vend Elmari haual, nii seegi kord.