Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi sügispäevad 7.-8. november 2008

“Emakeel ja kirjandus – hariduse nurgakivi 90aastases Eestis”
Tallinnas Maarjamäe lossis
7. november
10.00-11.00 kogunemine, tervituskohv, suupisted
11.00-11.15 avasõnad
11.15-12.00 MEELIS MIHKLA “Kõnesüntees – keele iseäralik võlu” (EKI)
12.00-12.45 VIIVE EINFELDT “Keele mõjujõud” (NLP-Instituut)
12.45-13.00 turgutuskohv
13.00-13.45 MARIS LAURI “Eestlane ja tema raha” (Swedbank)
13.45-14.30 NADY SPRENK-DORN “Hääle teadlik kasutamine”
14.30-14.45 turgutuskohv
14.45-15.30 ILMAR TOMUSK “Keeleseadus ja selle täitmise järelevalve”
15.30-16.00 JAANUS VAIKSOO “Eesti keele ja kirjanduse õpetaja tegelikkus”
16.00 sõit kohvikusse Galerii tellitud bussiga (auto parkimise võimalus kohviku hoovis)
16.30-18.30 õhtusöök, aastaraamatu esitlus
19.00 Jaan Tätte “Meeletu” Tallinna Linnateatris
8. november
10.00-11.30 Ekskursioon Maarjamäe lossis näitusel “Iseolemise tahe” vt täpsemalt siit ja minu pilte siit
11.30-12.00 turgutuskohv
12.00-12.45 SASS HENNO ““Mina olin siin” neli aastat hiljem – noored on noored”
12.45-13.30 MARE TEICHMANN “Õpetaja tööstressi ja läbipõlemise ohjamine”
13.30- lõpusõnad

Artikkel, mille kirjutasin Õpetajate Lehte. Seda ei avaldatud, aga las olla siin, ikkagi mingi ülevaade.
Emakeeleõpetajad on jälle palju rikkamad
Piret Joalaid,
Ristiku Põhikooli emakeeleõpetaja,
EESi liige
Sadakond Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi liiget kogunes 7. ja 8. novembril 2008 Maarjamäe lossi seltsi sügispäevadele „Emakeel ja kirjandus – hariduse nurgakivi 90aastases Eestis”. Teise päeva lõpuks olime kõik jälle palju rikkamad.
Esimese päeva esimese ettekande „Kõnesüntees – keele iseäralik võlu” pidas Meelis Mihkla Eesti Keele Instituudist. Saanud teada, kuidas kõnet sünteesitakse, ja kuulanud ka näiteid, keskendusime Viive Einfeldti (NLP-Instituut) teemale „Keele mõjujõud”. Budistid on aru saanud, et suu on kõikide õnnetuste värav, sestap oli kohane ka tähelepanek, et sageli valime oma riideid hoolikamalt kui oma sõnu. Inimene vajab imetlust ja usku, tal on vajadus olla märgatud ja mõistetud. Ka õpilane tahab tunda end lugupeetuna, kuid lugupidamise esimene tunnus on kuulamine, rõhutas Einfeldt. Kuidas kuulata, millest hoiduda ja milliste sõnadega end väljendada – neid teadmisi saimegi juurde.
Peale sõnade on mõistlik olla ettevaatlik ja hoolikas ka oma raha kasutamisel. Maris Lauri Swedbankist, kes rääkis teemal „Eestlane ja tema raha”, oli leidnud ka huvitavaid vanasõnu, näiteks Raplast: „Kes seda ostab, mida tal pole tarvis, see peab seda müüma, mis tal tarvis on.” Kõigel on hind: nii tööl, rahal kui ka ettevõtlikkusel. Mudu ei saa muhkugi otsa ette, nagu öeldi Lääne-Nigulas.
On hea, kui tead, mida öelda, ent veel parem, kui tead, kuidas öelda. Nady Sprenk-Dorni ettekanne „Hääle teadlik kasutamine” oligi selleks, et mõelda hääle tekkimisele, tekitamisele ja kasutamisele. Hääl mõjub kuulajale, see on meie olemuse peegeldus ja õpetajale väga vajalik töövahend. Et info edastamine on alati ka mõjutamine, tuleb osata kuulajale meeldivat häält tekitada ning hääle- ja kõneaparaati teadlikult ja aktiivselt kasutada, julgustas Sprenk-Dorn.
Kuid millist keelt kasutada? Põhiseadus ütleb, et Eesti riigi keel on eesti keel. Milline on aga ametlik ja milline avalik keelekasutus? Mis on kirjakeele norm? Mida tähendab õigus saada eestikeelset õpetust? Nendele ja paljudele teistele küsimustele vastas Ilmar Tomusk, rääkides teemal „Keeleseadus ja selle täitmise järelevalve”.
Emakeeleõpetajate jaoks on väga oluline teema „Eesti keele ja kirjanduse õpetaja tegelikkus” ehk milline näeb välja tema igapäevane elu. Ettekandja Jaanus Vaiksoo sõnul ei ole niivõrd tähtsad palk ega prestiiž, ehkki ka neid ei tohi unustada, kuivõrd aeg. Mida kõike peab emakeeleõpetaja jõudma teha! Selle probleemiga on kavas hakata tõsisemalt tegelema.
Õhtul tutvustati ja jagati Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi liikmetele seltsi 4. aastaraamatut ning vaadati Tallinna Linnateatris Jaan Tätte „Meeletut”.
Teist päeva alustasime ekskursiooniga Maarjamäe lossis ning vaatasime näitust „Iseolemise tahe”. Selle kandev teema on vabaduse idee, seda nii riigi kui ka inimese tasandil. Tõdesime taas, et iseolemise tahte võimalikkus ja võimatus, kestmine ja muutumine läbi 20. sajandi kuni kaasajani välja on aines, mis puudutab meist igaüht.
Ka selle päeva esimene ettekanne „„Mina olin siin” neli aastat hiljem – noored on noored” puudutab meist paljusid. Sass Henno rääkis nii oma loomingust kui ka üldse lugude jutustamisest. Tema sõnul on lugude jutustamine kasulik tegevus, sest see hoiab kultuuri ja rahvast, samuti on hea anda õpilastele probleeme lahendada ning neid kirjutama julgustada.
Sügispäevad lõpetas Mare Teichmann teemal „Õpetaja tööstressi ja läbipõlemise ohjamine”. Kõigepealt saime täpsemalt teada, mis on stress ja läbipõlemine, ning seejärel hulga kasulikke nõuandeid, kuidas neist hoiduda või lahti saada. Me teame nüüd, kuidas paremini toime tulla ja eesmärke seada, aga ka seda, millistel inimestel ja miks läheb hästi.
Need kaks novembripäeva andsid kinnitust, et emakeel ja kirjandus on hariduse nurgakivi 90aastases Eestis, ning tegid meist tõesti palju rikkamad inimesed: meil on hulgaliselt uusi teadmisi ja mõtteid. Oh oleks ainult aega kõike teha…