Esinesin Eesti Ajakirjanike Liidu keeletoimkonna koosolekul teemal “Millest emakeeleõpetajad omavahel räägivad?” ehk millisena paistab Eesti Vabariigi riigikeele tänapäev ja tulevik õpetajatetoast vaadatuna ning kuidas avalikkus saaks omalt poolt kaasa aidata, et eesti keele käekäik kujuneks võimalikult helgeks.
Ettekande koostamisel aitas mind mitu Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi liiget. Aitäh neile!
Põhiseadus § 6: Eesti riigikeel on eesti keel.
Keeleseadus § 1: Eesti keele staatus
• Eesti riigikeel on eesti keel.
• Eesti keele ametliku kasutuse aluseks käesoleva seaduse mõttes on eesti kirjakeele norm Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. St ÕS 2006
Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava
(VV 25.01.2002 määrus nr 56).
EESTI KEEL
(EESTI ÕPPEKEELEGA PÕHIKOOLILE)
1. peatükk
. ÜLDALUSED
1. Eesti keel põhikoolis
1.1. Eesti keelel kui emakeelel ja/või õppekeelel on eriline koht õppekavas. Eesti keele hea valdamine loob eeldused eesti kultuuri tundmaõppimiseks ja väärtustamiseks ning hõlbustab teiste õppeainete õppimist. Ühiskondlikul tasandil on eesti keelel eriline tähtsus rahvuskeelena: eesti keel kannab eesti kultuuri, oma keel ja kultuur on rahvuse säilimise ja kestmise eeldus. Emakeel on inimese mõtlemise ja tunnetuse vahend, samuti peamine eneseväljenduse ja vahetu suhtlemise vahend.
Kui eriline koht?
Põhikooli I astmes (1.–3.) 19 tundi – 6,3 t nädalas
II astmes (4.–6.) 15 tundi – 5 t nädalas
III astmes (7.–9.) 12 tundi – 4 t nädalas
Gümnaasiumis 6+6 tundi – 4 tundi nädalas
I. Eesti keele tunde peab olema riiklikus õppekavas rohkem
Eesti keel ja kirjandus peavad olema Eesti Vabariigis prioriteetsed õppeained; keelt ja kultuuri, rahvuslikkust ja enese- ning maailmatunnetust õpetavad ainult need ained!
Õigekeeleoskuse tase vajab tõstmist!
Järjest rohkem on lugemis- ja kirjutamishäiretega õpilasi.
Koolist lahkuvad puuduliku kirjaoskusega inimesed, ka ülikoolist.
Koolist jm asutustest väljuvad dokumendid ja kodulehed on vigadega.
"Õpetajate toast paistev keelekasutus on eriline. Selgitan päevast päeva, kuidas kirjutatakse jõulud, suur J, keemiaklass, susi, "et" ees on koma, järgarvu järel on punkt jne..."
II. Vähendada tunnikoormust
Emakeeleõpetaja normkoormus 22–24 tundi nädalas. Nõukogude ajal oli 18.
Tegelik töö on tunduvalt suurem.
Enamik õpetajaid töötab tihtipeale kuni 10tunnise ülekoormusega nädalas (nii raha kui ka õpetajate vähesuse pärast).
4–5 tundi päevas anda oleks normaalne.
(ÕpL)
EES-i sügispäevadel esines praeguseks koolist lahkunud emakeeleõpetaja Jaanus Vaiksoo.
„Emakeeleõpetaja krooniline ajapuudus tekitab skisofreenilise olukorra, et humanitaaridena püüame lastele päevast päeva sisendada inimlikke põhiväärtusi ja räägime, kuidas tuleb leida aega mõtisklemiseks, süüvimiseks jne jne. Mida me selle tarkuse edasiandmisega samal ajal ise teeme?” arutles Jaanus Vaiksoo. „Talitame täpselt oma sõnade vastaselt. Nii tekibki tunne, et need väärtused elavad ainult meie unistustes, tegelikkus on midagi muud.
Emakeeleõpetaja töö nõuaks justkui pühendumist ainult oma kohustusele. Koolis töötatud aastate jooksul nägin lähedalt mitut noort, kes tulid emakeeleõpetaja ametisse vabatahtlikult suurte ideaalidega, mis paraku päris kiireti tuhmusid ja lõppesid vaikse ametist lahkumisega.
Tallinna ülikooli õppejõuna näen, kuidas emakeeleõpetaja magistriõppesse astub mõni üksik tudeng. Nii mõnigi nendest on juba õpetajana ametis, päris uut verd tuleb veelgi vähem. See tähendab, et järelkasv ilmselgelt kängub. Praegu ei tööta ma ka ise enam aktiivselt koolis, kuigi mulle see amet väga meeldis. Mingil hetkel tuli äratundmine, et mul on perekond, ma tahan ka lastejutte kirjutada, mitte ainult varahommikust hilisõhtuni ja nädalavahetustelgi koolitööga tegelda.”
Emakeeleõpetajate seltsi on viimasel ajal õpetaja koormusest üha rohkem rääkinud. Haridusministeeriumi õppepäeval küsiti ka ministeeriumi ametnikelt, mida on nad olukorra lahendamiseks valmis ette võtma. Diplomaatlikult vastati, et ministeerium on asjast teadlik, aga ootab initsiatiivi altpoolt.
Nov alguses lõi emakeeleõpetajate selts töörühma, mis tegeleb selle küsimusega. Töörühma juhib Krista Mägi. Esialgu on olukorda ainult kirjeldatud, aga sellele pole järgnenud muud kui tõdemine, et asi on hull.
Emekeeleõpetaja töö
• Tundide ettevalmistamine: igaks tunniks uus töö, nüüd ka IKT vahendid (see on nii pluss kui ka vahel miinus)
• Tööde parandamine: kirjandid jm loovtööd – parandada-kohendada nii keelt kui ka stiili
• Osalemine võistlustel: tööde tegemine ja esitamine
• Klassiväline lugemine: et lapsed loeksid, tuleb anda valik, aga selleks peab ise lugema. Kui palju ilmub kirjandust!
• Enesetäiendamine: lugemine, teater, koolitused
III. Eesti keel ja kirjandus põhikoolis lahutada
Kirjandus on üks kunstiliikidest. Ei saa seda keeleõpetusega kokku panna.
Õigekeelsusest oli juttu eespool.
Suuline eneseväljendus
Alushariduses ja ka algklassides tuleks vähendada töövihikute täitmist. Kui lapsed päevast päeva laua kohale kummarduvad, suud kinni, ei arene nende suuline kõne. 6–7aastased poisid, väga terava taibuga ja hea loogilise mõtlemisega, ei tule toime oma mõtete väljendamisega.
Alushariduses ja algklassides tuleks luua kõik tingimused selleks, et lapsed saaksid nii palju rääkida, kui vaja, sest väljendusoskuse puudulikkus saab alguse lasteaiast, mida enam hilisemas eas ei suuda ületada ka kõige tublimad eesti keele õpetajad.
Tuleb jõuda arusaamiseni, et õpilase väljendusoskus oleneb kodust, vanematest, iga aine õpetajast, see ei ole ainult eesti keele õpetaja tehtud või tegemata töö.
Lugude jutustamine on tähtis.
IV. Koolitöö raskus:
• pidevalt on vaja suhelda paarikümne inimesega korraga,
• kiiresti reageerida erinevatele olukordadele,
• anda endast igas tunnis maksimum,
• tegelda ka muude tundi mõjutavate teguritega (õpilaste ebasobiv käitumine, individuaalsed, psüühilised eripärad, suhtlemisraskused, sotsiaalne taust).
See kõik on vaimselt väga kurnav.
Eestis on õpetaja amet endiselt alaväärtustatud.
Õpetaja ei ole maa sool, vaid küsitakse: kas sa mõnda paremat ametit ei leidnud?
Õpetaja on kaitsetu.
Ometi on õpetajad need, kes vastutavad Eesti noorte hariduse ja tuleviku eest.
Praeguse palga eest ei saa õpetaja
• minna huvitavale koolitusele,
• nautida haritud inimese jaoks normaalses koguses kultuuri,
• tegelda huvitegevusega ega
• ka end korralikult välja puhata.
58% õpetajatest töötab ka mõnel teisel ametikohal.
Osa õpetajaid töötab isegi suvel, mis peaks olema õpetajale puhkuse ja eneselaadimise aeg uueks õppeaastaks. Pealegi saavad ülekoormusega töötavad õpetajad puhkuseraha vaid normaalkoormuse ulatuses.
Selleks, et palk tõuseks, tuleb õpetajal liikuda kõrgemale palgaastmele, kuid see eeldab ulatuslikku koolivälist tegevust – atesteerimine!
V. Omaette teema on õpetajate ettevalmistus
Jääb praegu käsitlemata
VI. Ajakirjandusest
Ajakirjanduse argipäev ei tunne kooli vastu huvi.
Näited: EESi esimene pressiteade ENKO loomise vastu ei ületanud uudiskünnist; Wiedemanni fondi tutvustavad kirjutised on tagasi lükatud.
Õpetajad küsivad:
Miks avalik keeleruum peab nii keele- ja õpilasevaenulik olema? Meediast kuuldub küll õpilase raskele elule kaasatundmist, aga samas lisatakse koormasse kive juurde.
Praegu on ikkagi pikka aega juba nii, et õiget keele- või kirjakuju/vormi näeb/kuuleb õpilane ainult emakeeletunnis ja mõnes harjutuses. Raadio ja TV nullivad tunnis kuuldu juba samal päeval.
Gümnaasiumilõpetajate keeleoskust kontrollitakse lõputöö kaudu väga põhjalikult, pärast seda aga vohab vale keelekasutus meedias. Kõik, mida öeldakse, kirjutatakse, on ju tajutav. Miks selline vastuolu?
Ajakirjandus võiks ennast kritiseerida keelekasutuse eest, siis õpib ka üldsus seda tegema. (Ilmar Tomuski jutt EPLi näitel EESis)
Praegu räägitakse uudistes iga poole tunni tagant, et religiooniõpetus peaks koolis kohustuslik olema. Millal te mäletate uudist emakeeleõpetusest? Eks ikka siis, kui kõneks järjekordne skandaalike kirjandi kaotamises. Miks ajakirjandus kas või sellel teemal järjepidevalt silma peal ei hoia?
Miks ei analüüsita emakeeleõpikute sündi, mitte kirjastushaide skandaalide seisukohast, vaid nende kirjutamise ja kirjutajate vastu? Meie teame, et emakeeleõpetuse didaktikat ja metoodikat polegi enam olemas – milline on selle mõju kasvava põlvkonna jaoks?
Ajakirjanduselt ootame järjepidevat huvi emakeele õpetamise vastu koolides - mitte ainult emakeelepäeva eel.
Ootame järjepidevat tähelepanu emakeeleõpetusele ja -õpetajatele nii üksikisiku tasandil - emakeeleõpetaja võiks olla üks arvamusliider, kellelt küsitakse erinevate teemade puhul kommentaari (kirjandite kaudu tunneme ju õpilaste mõttemaailma) - kui ka riiklikul tasandil: iga päevalehe auasjaks peaks olema igas kuus emakeelt väärtustav artikkel.
Kõige tähtsam: koolist peab ajakirjandus kirjutama palju positiivseid lugusid, kasutades ladusmahlakat emakeelt!
Kasutatud materjal
“Repliik” Anu Mõttus, ÕpL, 14. november 2008
“Õpetajatele suuremat palka, sest kõik algab rahast”, Lilian Reinmets, Marika Leemets, õpetajad, SLÕL, 7.7.2007
Paljude Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi liikmete mõtteavaldused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar