Sidrunhappejaht

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu asi oli, pean ma alustama sellest, et mulle toodi esmaspäeval ämbritäis arooniaid. Arooniatest tuleb muidugi siirupit teha, aga sinna sisse käib netist leitud retseptide järgi sidrunhape.

Saatsin siis mehe poodi sidrunhapet ostma. Ei olnud. Järgmisel päeval järgmisesse poodi. Ei olnud. Ja nii reedeni. Mõne korra otsisin ise ka. Ei olnud. Kaupa palju, aga õiget asja mitte.

Hakkasin siis poodidesse helistama, sest kaua sa jõuad ise kontrollimas käia, kuigi autod on tagumiku all. Ei olnud sidrunhapet.

Lõpuks sain teada, et SuperNettos on ja lausa kahte sorti pakendis: väiksed, 30-grammised pakid ja suured, 900-grammised topsid. Ühes Selveris oli ka mõni pakike ja ühes Rimis oli ka pakikesi. Aga kümme 30 g pakikest maksab umbes sama palju kui üks 900 g tops. Selge, mille valisin.

Sain sidrunhappe kätte ja tegin kaks laari siirupit. Et olin seda hapet kohe südamest pannud, siis sai veidi hapu, aga mehed kiitsid. Ühele portsule panin juurde piparmündilehti, teisele mingit troopilist puru (oli mingi tee), sest kirsilehti polnud, aga nende maitset eriti ei tunne. Kunagi palju aastaid tagasi tegin ainult arooniatest, oli väga hea küll.

Klaaspudeleid ka polnud, panin plastpudelitesse – need tõmbasid kuumaga kortsu ja kokku. Loodetavasti ei eralda need mingeid pahu aineid.