Rein Veidemanni artikli lõpuosa:
Kõige sellega tahan rõhutada, kui oluline on ilukirjanduslike tekstide lugemine. Kirjandusõpe kooliski ei peaks keskenduma mitte kirjandusajaloo sündmuste jälgimisele, kuivõrd kirjanduslike tekstide koos- ja luule puhul ka ettelugemisele.
Mind ehmatab, kui mõni kõrge haridus- või keeleametnik teatab, et kirjandusõpetuseski peaksime üle vaatama selle, missugused oma aja kirjandusteosed kõnetavad kaasaja noort lugejat, missugused mitte. Tõesti, kui lähtuda igapäeva keelekeskkonnast, milles meie noored elavad, siis «Kalevipoeg» kindlasti ei kõneta, Homeros ammugi mitte.
Ometi vaatab «Iliasest» ja «Odüsseiast» vastu kogu õhtumaa kultuuri tuum ja «Kalevipoega» tundmata jääb tunnetamatuks ka eestlased kui rahvus.
Kirjandusnobelist Doris Lessing on öelnud, et inimene võib olla haritud ekspert, aga kui ta ei loe ilukirjandust, siis on ta lihtsalt üks haritud barbar. Emakeelepäeval võiksime mõelda ka oma keele ilu peale – aga selle avastamiseks peame lugema ilumeelega kirjutatud tekste. Keel avaneb tekstis, nagu õie avanedes ilmneb selle südamik.
Artikkel on siin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar