Ja jälle Alatskivil, seekord teatris

Käisin Raereisidega Alatskivil Emily Jane Bronte "Vihurimäed" (Vanemuise teatri etendus) vaatamas. Ema kutsus, tema sõbranna ei saanud tulla.

Meeldis väga, jäin hästi rahule.
Marko Matvere ei naeratanud vist kordagi, kuigi see oleks võluv olnud mu meelest. Aga tekst ja tegevus, tegelaste käitumine olid nii julmad, et polnudki midagi naeratada. Meeldis ka Kersti Heinloo, kellest ma ei osanud enne midagi arvata. Väga meeldis Külliki Saldre. Huvitav oli Ott Sepp. Pahu sõnu ei saa ka teiste (Raivo Adlas, Margus Jaanovits, Helen Rekkor, Riho Kütsar) kohta öelda.
Hea lavastus (Roman Baskin), kunstnikutöö (Ann Lumiste) ja muusika. Tegevus oli kenasti lossi ühele küljele seatud, kõik võimalused ära kasutatud (ehk et kui etenduse alguses on püss seinal, siis hiljemalt lõpus teeb see ka pauku). Kes oli muusika valinud, ei tea, aga see oli kümnesse! Ka hobused olid sisse toodud – ilma nendeta vist enam ei saagi: kõigis kolmes sel suvel nähtud lavastuses olid need olemas ("Vargamäe vabariik", "Vennad Lõvisüdamed" ja "Vihurimäe").

Kui tahaks midagi kangesti ehk kritiseerida, siis seda, et vast oli mõni asi veidi utreeritud, karikeeritud ja Helen Rekkori näitlemine oli minu jaoks liiga "teatrilik", aga need ei rikkunud üldmuljet.

Ka ilm oli super, vist selle aasta üks palavamaid päevi.

Jõudsime kohale tund enne etendust, nii saime lossis ja lossiaias ringi käia ning kehakinnitust võtta. Šašlõkk oli ootamatult maitsev või oli asi lihtsalt selles, et ma pole sada aastat šašlõkki söönud.

Raamatut ei mäleta, lugesin vist ülikooli ajal, vaja uuesti üles otsida. Esimesel katsel ei leidnud.