Tartu Ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide instituudi eesti keele ja kirjanduse õpetajate täiendkoolituskursusel "Eesti nüüdisdramaturgia paberil ja laval" tuli jutuks etenduse lõppedes plaksutamine.
Vaatasime 16. oktoobril 2009 NO86 teatris Shakespeare'i "Periklest", mille lõpus tekkis publikul kõhklusi, kas ja millal plaksutada. Arutlesime selle üle 17. oktoobril seminaris.
Plaksutamisest on kirjutanud inglise etoloog, sotsioloog, antropoloog, sürrealistist maalikunstnik ning telemees Desmond John Morris.
"Nii publiku plaksutamine esinejale kui ka viipamine tervituste ja hüvastijättude puhul on kujunenud algsest puudutavast patsutamisest. --Käte terav löömine teineteise vastu tundus peaaegu agressiivse žestina ja agressiivsena kostis ka plaksutamisest tekkiv kõva heli. Ometi oli sel õnnelikule esinejale üsna ilmselt täiesti vastupidine mõju. --
Uurides beebisid nende esimese eluaasta teisel poolel, selgub, et selles eas on käte plaksutamine mõeldud tervituseks emale, kes naaseb pärast lühikest eemalviibimist väiksekese juurde. -- Nähes ema tulemas, ajab laps käed laiali justkui põimimaks neid tema ümber. Kui ema pole veel siiski küllalt lähedal, jätkavad käed kallistusliigutust, kuni nad kohtuvad teineteisega ja tekib käte plaksutus. --
Rütmiliselt korratud randmeliigutusplaksutust, mis kujuneb hiljem, võib siis selgesti vaadata mingisuguse tühjakallistusele lisatud tühjaplaksutusena. Kui plaksutame mõnele esinejale, patsutame talle tegelikult kaugelt seljale. --
Käteplaksutust kasutatakse mõnikord ka teenija kutsumiseks. Haaremilugudes tähendab see "kutsuge tantsutüdrukud sisse". -- Ses suhtes on see palju lähemal beebi emale mõeldud tervitusele. -- Väiksekese palve "tule lähemale" muutub vaid täiskasvanud teenijale osutatud sama tähendavaks käsuks. --
Nagu plaksutamist, peetakse ka lehvitamist tavaliselt enesestmõistetavaks, kuid selgi on mõningaid üllatavaid jooni ja seda tasub lähemalt vaadelda."
Desmond Morris, "Intiimkäitumine", lk 96–98
(Minu toimetatud)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar