Edward Kessi artikli lõpuosast:
Minult kui pedagoogilt oodatakse palju. Palju mõistmist, õpilaste eripära arvestamist, märkamist, viisakat väljanägemist, silmaringi, psühholoogilisi teadmisi, innovaatilisust, orienteerumist uues, motiveerimist, infotehnoloogilisi teadmisi, aega, mõistust, valmisolekut kiirelt probleeme lahendada, aruannete ja analüüside õigeaegset esitamist.Lisaks on õpetaja koolis õpilase jaoks ka puuduv ema, isa, õde, vend, sõber, ärakuulaja, lemmikloom, vajadusel arst, politseinik, tuletõrjuja, remondimees, turvamees, rahukohtunik. Praegu on eriti oluline olla eeskuju ja riigile raskel ajal õlg alla panna, solidaarsuse printsiipi arvestades.
Õpetaja saab sellega hakkama. Oleks ju mõeldamatu, et homsest alates teevad kõik kümme protsenti vähem. Igale kümnendale ei ütle tere. Igat kümnendat kontrolltööd või kirjandit ei paranda. Igat kümnendat tundi e-kooli sisse ei kanna. Igat kümnendat õpilast ei küsi.
Eestis on päris mitu esinduslikku ametit, kus esinduskulude jaoks on seadusega paika pandud kulude hüvitamine. Eeskujuks olev õpetaja aga peab ise vaatama, kuidas saab moodsa, soliidse ja kena riietuse selga. Üldtuntud on anekdoot õpetajast sama mantliga kakskümmend aastat hiljem.
Loomulikult kuuluvad siia kategooriasse meik, soengud, hambad. Milline huvi peaks olema teha koostööd inimesega, kel on üks ja sama püks-pluus-kleit aastast aastasse, halvasti lõigatud soeng, hõrehambuline, ent lahke naeratus? Mitu tundi nädalas suudetakse sellise inimesega tulemuslikult koos töötada? Möönda tuleb tõika: mitu kõnet teevad klassijuhatajad lapsevanematele oma isiklikult telefonilt?
Õpetaja amet nõuab eneseharimist. Teater, kino, kontsert, muuseum, raamatud – kõik on õpetaja jaoks elementaarne. Õpetajalt eeldatakse, et ta teab, mis kuskil toimub, mis on uus, mis on värske. Teab uusi erialaseid avastusi ja suundi.
Kirjandusõpetajana olen sageli võtnud oma tööplaani uut kirjandust, sealjuures saanud tagasisidet, et miks ei loeta neid raamatuid, mis on juba ammu ilmunud ja kõikides raamatukogudes saadaval, justkui oleksid lapsed, kes koolis õpivad, ise hallist ajast ega elaks praegusajas ega tulevikule.
Pedagoog aga peab end tänapäevaselt harida saama, et suunata õpilasi tulevikku. Mis see teatripilet või Madonna või jalgpallimatš Brasiiliaga nüüd maksab, ei ole siinkohal oluline. Nõutakse kala, õnge ei anta.
Soovin tänada kõiki neid õpetajaid, kes veebruaris 2009 veel Eesti Vabariigis seda tööd teevad: näevad vaeva, tahavad, ja astuvad uuel nädalalgi 6.a ja 9.b ja 11.c ette. Kirjutas Juhan Liivgi sada aastat tagasi: «-ja vana koer, kui ennegi, sõi, kaitses lukku ja taba ja haukus just nagu ennegi ja mängis ja liputas saba.»
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar