Krista Kaer: sünge lugu

Katkendeid Krista Kaera artiklist:

Sõnavara koguneb aegamööda ja eelkõige lugedes. Kui seda harjumust ja kogemust lapseeast peale ei kujune, siis võib juhtuda, et hiljem jäävad arusaamatuks ka suhteliselt lihtsad tekstid. Äärmisel juhul ollakse võimeline aimama, millest jutt üldiselt käib. /--/
Lihtsustamise ja kiirendamise tulemused on juba näha – üha rohkem võib lugeda ja kuulda eesti keelt, kus sõnade mõjuväljast ei ole aru saadud, sõnu kasutatakse nihkes või lausa valesti. Kui eesmärgiks on kogu aeg võimalikult löövalt väljendumine, muutub see ühtlaseks mürataustaks, mis ei tõmba enam tähelepanu, vaid nüristab. /--/
Peaks olema selge, et keel on hädavajalik tööriist, millega me oma mõtteid, tundeid ja tahtmisi väljendame, kuid lugemisega ei rikasta me üksnes oma keelt. Ilukirjanduse lugemine arendab inimese mõtte- ja tundemaailma. See on tõepoolest aabitsatõde, aga pole midagi parata, aina rohkem tundub, et aabitsatõdesid tuleb hakata kordama.
Kirjanik Doris Lessing ütles, et kui rääkida inimesega, kes on küll oma ala spetsialist, kuid pole peaaegu kunagi ilukirjandust lugenud, siis märkad, et sa räägid temaga, nagu oleks tal arengupeetus, sa lihtsustad oma lauseid, loobud varjunditest ja pooltoonidest.
Neid uksi sellesse rikkamasse ja värvilisemasse maailma, kus on olemas pooltoonid, varjundid, tunded ja kogemused, avavad paljude laste jaoks just emakeeleõpetajad. Aga neil on vaja selleks aega ja võimalust. Neile peaksid olema toeks rahvaraamatukogud, kuid praegu ei jätku seal sageli õpetaja valitud raamatuid isegi mitte ühele klassitäiele lastele, sest raha pole. /--/
Selleks, et tänapäeva maailmas alles jääda, peab väikerahvas olema haritud, tark ja paindlik, andma endale aru, kust ta tuleb, aga üritama ka selgeks teha, kuhu ta minna kavatseb. Sest kuhugi me ju ometi tõttame, kui meil on kogu aeg nii kiire, kui meil pole aega mõelda, pole aega mõelda ka seda, kuidas me oma mõtteid väljendame, pole aega lugeda, pole aega tunda ega tundeid väljendada.
Mida hakkame peale siis, kui oleme jõudnud sinna, kuhu me kiirustasime? Kui me oleme rikkad ja meil on aega küll? Kui me ei oska enam oma keelt, kui meie suhtlemiskeeleks on mühatused, mõminad ja mõned vigased võõrkeelsed tüüpväljendid?
Äkki ei oskagi me siis soovida ega teha muud kui sulane Jaan Andrus Kivirähki «Rehepapis», kui ta kõikvõimsaks sai: peksta peremeest, keppida mõisa toatüdrukut, süüa kõht seepi täis ja magama jääda?
Krista Kaera artikkel on siin.

See on täpselt see, mille pärast õpetajad on kogu aeg muretsenud. Tore, et nüüd ütleb selle veendumuse välja mitteõpetaja.