Pärnamäel ja Metsakalmistul

Käisime emaga Pärnamäel ja Metsakalmistul.

Pärnamäele on maetud ema vend Arno. Ta suri väga noorelt, 35-aastaselt tobeda õnnetuse pärast nn armeeaastapäeval, 23. veebruaril. Ta oli bussijuht ja remontis bussi taga midagi remondikanali kohal. Samale kanalile tema taha sõitis veel üks buss, aga mees, kes pidi sellele bussile tõkiskingad panema, oli "pidupäevaselt" juba purjus täis ega saanud sellega hakkama. Tagumine buss sõitis onu Arnole otsa ja ta kukkus õnnetult kanalisse. Ta viidi haiglasse, kuid suri. Maha jäid naine ja kaks väikest last: tütar ja poeg.

Saime suure kotitäie oksi ja muud prahti.
Metsakalmistul on Kuulmannide hauaplats. Leida oli mu isapoolse vanaema õde. Tagapool on Senni ja Hans Võit, kes olid isaema vanemad, ja Leida poeg Mati Kuulmann, kes oli kuulus jääpurjetaja.
Isa ja tema vanemate haua lähedal on mõned Karevad. Kuidas nemad täpselt meie sugulased on, pole jõudnud täpsustada, aga mu emaema neiupõlvenimi oli Kareva.
Isa Märt suri 1980. aastal, ka noorelt – 43-aastasena. Samale platsile on maetud ka tema vanemad Louis ja Elisabeth Salvet. Nende nimi oli enne eestistamist Elvei. Seda suguvõsaliini pole saanud põhjalikumalt uurida, sest Elveisid on väga vähe.
Sääsed hammustasid Pärnamäel jube valusasti. Metsakalmistul neid õnneks polnud.
Tagasi tulles jäin kogemata valele sõidurajale ja nii pidin kesklinna kaudu tagasi sõitma. Ju see pidi nii olema, sest nõnda pidin läbima uue Vabaduse väljaku. Ega roolis olles suurt näha saanud, aga tundus päris kena olevat.