Koolielu fotoromaani tööde hindamine

Koolielu portaal korraldas õpilastele fotoromaanivõistluse, sest Internet pakub lõputuid võimalusi oma fotode töötlemiseks ja neist slaidikavade koostamiseks. 

Sain meeldiva võimaluse laekunud töid hinnata. Oli väga tore ja rikastav kogemus. Teine hindaja oli Helja Kirber, kellega meil langesid arvamused enam-vähem kokku.

Lahe võistlus oli.
Konkursi tingimused olid järgmised:
fotoromaani aineseks vali katkend mõnest ilukirjanduslikust teosest;
loo tiitel, kuhu on märgitud teos koos autoriga ning katkendi pealkiri;
tee fotod tegelastest ja tegevustest (pildid peavad olema enda joonistatud/pildistatud!);
lisa fotodele sobivad tekstid;
lisa lõputiitrid, kuhu märgid fotoromaani tegijad, klassi ja kooli;
salvesta pildid ning loo neist lugu, kasutades mõnd sobivat programmi (näiteks Flickr, Picasa, slide.com vm).
Tähtaeg oli 25. märts 2009. 
Auhindadeks olid Tiigrihüppe Sihtasutuse ja Koolielu sümboolikaga meened.

Kokkuvõte on siin.

Veel e-õppe konverentsist "Kool - õpetamisasutusest õpiruumiks"

2. aprill algas plenaarsessiooniga "Kes keda õpetab", mida juhatas Anne Villems. Francesc Pedro teema oli "Kõrgharidus, õpilased ja tehnoloogia: kui kaugel on muutus". Juttu tuli sellest, et üliõpilased kasutavad palju IKT-d ja nad tahavad seda teha, kuid mitte liiga palju. Järgmisena sai sõna Sue L. Green, kelle ettekande teemaks oli "Identiteedi kriis: kes õpetab keda online'is?". Tegemist oli särava esinejaga, kes rääkis sellest, kuidas muutub õpetaja roll. Viimasena rääkis Anu Virovere teemal "Millal inimene õpib?". Tegemist oli väga huvitava ettekandega, mis pani mõtlema nii mõnegi asja üle. Mõned mõttekillud Anu ettekandest:

• Info rohkuse juures on kõige suurem puudus infost.
  
• Igasugune hindamine on destruktiivne, aga õpilased vajavad tagasisidet.
  
• Mõõtmisriistal on mõõtmatu mõju mõõtmisobjektile.
  
• Usk iseendasse on määrav hakkama saamisel.
  
• Positiivse enesehinnangu aksioomid: mina olen väärtuslik; kõik need kellest mina hoolin, hoolivad ka minust; kui ma midagi ette võtan, siis saavutan selle, kui pingutan.
  
• Edutunne ja kiitus on võti õppimisel.
  
• Positiivset enesehinnangut saab luua ainult teiste inimeste kaudu.
  
• Põhikool peab andma tunde, et ma suudan ja õpetama õppima.
  

Järgnevates paralleelsessioonides oli palju huvitavaid teemasid (repositooriumid, puutetahvlid, e-kursused, methopedia). Sessiooni "Õppija 2.0" esinejateks olid 3 üldhariduskooli ja üks ülikooli õpilane. Väga huvitav oli kuulata noori inimesi ja nende arvamust. Üliõpilane Heleen Maibak väitis, et üldhariduskoolis ei kujune välja vajalikke õpiharjumusi, sest õpetajad serveerivad kõik kandikul ette ja ise ei pea midagi otsustama. 
3. aprill
Eelviimane plenaarsessioon kuulus avatud õppematerjalidele (juhtis Hans Põldoja). Teemu Leinonen rääkis kõigest sellest, mille ette võiks kirjutada wiki (wikimedia, wikitionary, wikiquote, wikibooks, wikisource, wikispecies, wikiversity jne). Riina Vuorikari keskendus European Schoolnet projektidele (etwinning, melt jne) ja sellele kui olulised on märksõnad. Sessiooni lõpetas Lisa Petrides USAst.
Ingrid Maadvere kogu artikkel on siin.

Tartus puutetahvlit tutvustamas

1.-3. aprillil 2009 peeti Eesti Maaülikoolis e-õppe konverentsi "Kool - õpetamisasutusest õpiruumiks". Oodatud olid õppejõud, õpetajad, haridustehnoloogid ja muud e-õppe-huvilised.
Esimene päev oli mõeldud peamiselt üldhariduskoolide inimestele.
Ühes, puutetahvli töötoas esinesime ka meie Irjaga Rebasega. Irja teema oli "Matemaatika ja puutetahvel" ning minul "Puutetahvel emakeele tunnis". Lisaks tutvustas Tallinna Reaalkooli haridustehnoloog Tiia Niggulis Senteo vastamissüsteemi ning Overall Eesti ASi spetsialist Margo Meri muid puutetahvli võimalusi.
Huvilisi oli hästi palju ja vastuvõtt soe. Oli väga rikastav pärastlõuna - jälle targemad!

Vaata rohkem siit.

Esimese päeva kava on siin.

Fotosid tegi Andres Tennus/Tartu Ülikool

Õpilaste tööd võistlusele

Saatsin mõned oma õpilaste tööd võistlusele "Kool, kus lugemine loeb".
Lähetasin ühe essee, ühe illustratsiooni, viis luuletust ja ühe video lingi. Käsipostiga läheb kaks suurt illustratsiooni.
Kõik tööd on õpilased teinud iseseisvalt väljaspool õppetööd, mina olen veidi ainult juhendanud.

Üks vidin ka

Vahelduseks pusle

Tiigrihüppe koolitajatega Toilas

Tiigrihüppe koolitajad koolitusid 27.–28. märtsini Toilas.
Kaks päeva olid täis tihedat ja asjalikku tööd. Uuendasime lisakursuste materjale ja arutasime tulevikuplaane.

Teisel päeval oli külalisesineja, kes paraku oli aga jätnud kodutöö tegemata – tal vist polnud aimugi, kellele ta esineb.
Üldiselt väga huvitavalt ja kasulikult veedetud aeg. Sain kohe palju-palju targemaks!

Paks raamat anti ka: Tiigrihüppe SA toel ilmunud Kai Pata ja Mart Laanpere koostatud "Haridustehnoloogi käsiraamat".

Mis motiveerib õpetajaid?

Artikkel Õpetajate Lehest on siin.

Täiskasvanuhariduse sümpoosionil

ETKA Andras korraldas 25. märtsil 2009 Tallinnas hotellis Radisson SAS ESFi programmi "Täiskavanuhariduse populariseerimine" raames SÜMPOOSIONI.
Sümpoosioni eesmärgiks oli täiskasvanute koolitajate vastastikune vaimne rikastumine ja ideede genereerimine valdkonna arenguks. Mõttelaine tekitajaks oli sel korral Akadeemia Nord professor Voldemar Kolga.

Mõtlesin tükk aega, kas lähen või mitte, aga õnneks otsustasin minna.

Oli väga huvitav, sain palju uut mõtlemisainet ja häid mõtteid.

Jäin väga rahule.

Käisin puutetahvlit tutvustamas

24. märtsil oli Gustav Adolfi Gümnaasiumis haridusportaali Koolielu eesti keele ja kirjanduse IKT infotund.
Esmalt rääkis GAGi õpetaja Inga Laigna, kuidas ta kasutab eesti keele ja kirjanduse tundides ajaveebe ning tõi ka hulgaliselt näiteid ja tutvustas huvitavaid keskkondi.
Teiseks tutvustas Tallinna Reaalkooli haridustehnoloog Tiia Niggulis Google Docsi kui ühiskirjutamise vahendit ja tegime tema käe all ka mõned praktilised harjutused.
Kolmandaks näitasin mina puutetahvli võimalusi eesti keele ja kirjanduse tundides.

Ilus muusika

http://www.youtube.com/watch?v=AJnb-r4X-3U&NR=1

Artikkel on Koolielus avaldatud

Koolielu avaldas mu artikli "Innovatiivne emakeeleõpetus ehk kuidas kasutada emakeeleõpetuses puutetahvlit ja internetti" ära.

Artikkel on siin.

Hea mõte

Ära karda astuda vajaduse korral suurt sammu. Sa ei saa ületada kuristikku kahe väikese hüppega. (Briti peaminister ja riigimees David Lloyd George (1863–1945))

Uh, sain oma artikli valmis

Kirjutasin Koolielule artikli puutetahvli, arvuti ja Interneti kasutamisest eesti keele ja kirjanduse tundidest – mis ma ikka muud oskan!

Rein Veidemann: enne keelt on tekst

Rein Veidemanni artikli lõpuosa:
Kõige sellega tahan rõhutada, kui oluline on ilukirjanduslike tekstide lugemine. Kirjandusõpe kooliski ei peaks keskenduma mitte kirjandusajaloo sündmuste jälgimisele, kuivõrd kirjanduslike tekstide koos- ja luule puhul ka ettelugemisele.
Mind ehmatab, kui mõni kõrge haridus- või keeleametnik teatab, et kirjandusõpetuseski peaksime üle vaatama selle, missugused oma aja kirjandusteosed kõnetavad kaasaja noort lugejat, missugused mitte. Tõesti, kui lähtuda igapäeva keelekeskkonnast, milles meie noored elavad, siis «Kalevipoeg» kindlasti ei kõneta, Homeros ammugi mitte.
Ometi vaatab «Iliasest» ja «Odüsseiast» vastu kogu õhtumaa kultuuri tuum ja «Kalevipoega» tundmata jääb tunnetamatuks ka eestlased kui rahvus.
Kirjandusnobelist Doris Lessing on öelnud, et inimene võib olla haritud ekspert, aga kui ta ei loe ilukirjandust, siis on ta lihtsalt üks haritud barbar. Emakeelepäeval võiksime mõelda ka oma keele ilu peale – aga selle avastamiseks peame lugema ilumeelega kirjutatud tekste. Keel avaneb tekstis, nagu õie avanedes ilmneb selle südamik.
Artikkel on siin.

David Vseviov: emakeelse mõtlemise ülistuseks

Katkendeid David Vseviovi artiklist 14. märtsi Postimehest:
Alustada lugu tõdemusega, et emakeel on suur väärtus, paistab olevat isegi kuidagi kohatu. Kuid õnneks on aeg soodne ja triviaalsuste meeldetuletamist praegu üldiselt aktsepteeritakse. Seega pole vist eriti suur patt, kui meenutada, et vähemalt osaliselt bioloogiliste olenditena vajavad inimesed täisväärtuslikuks eksistentsiks juurestikku. Nii ruumis kui ajas, nii laiali kui ka sügavikku ulatuvat. Piltlikult ongi emakeel oma olemuselt niisugune juurestik.
Emakeele eelis «lihtsalt» keele ees peitubki selles, et teiste, hiljem omandatud keeltega võrreldes sisaldab ta «tavalistele» sõnadele lisaks ainult meile mõistetavat salakoodi. Salakoodi, mis kandub põlvest põlve ja muudab näiteks emakeelse «suve» või «hea ilma» üheselt mõistetavaks vaid meile. Et paljud sõnad-mõisted polegi oma sügava olemuseni lihtsalt tõlgitavad, seda kinnitab nende inimeste kogemus, kellele saatuse tahtel on antud mitu emakeelt ja kes on lisaks kaasa saanud ka jumaliku ande tajuda sõnade lõputut sisu.
Loomulikult suudab enamik meist rääkida ilmaoludest ja veel paljudel teemadel ka mõnes võõrkeeles ning seega paistab, et emakeele väärtustamisel pole erilist mõtet. Seda enam, et eesti keelt emakeelena rääkivate inimeste arv on väike. Arvatavasti sellest mõttekäigust lähtuvalt ongi vahetevahel esinetud üleskutsetega muuta ameeriklastest enamuse keel Eesti riigikeeleks. Sest see tagavat äriedu (ilmselt on loogika selline, et tehingu objektiks on põrsas kotis ja tehingupartneriks kohalikust viletsama inglise keelega ärimees, kellel millegipärast õnnestub, keelelist eelist kasutades, müüa kvaliteedi ja hinna poolest viletsamat kaupa). See on paljuski illusoorne lootus. Samal ajal kui emakeele hülgamine või selle surumine ainult «köögiruumi» muudab meie maailma tunduvalt ahtamaks. Kõigepealt lõikab see läbi niigi hapra seose minevikuga, jättes meid nagu ankruta laeva sihitult lainetele ulpima, ning teiseks kitsendab see märkimisväärselt meie suhtlemisruumi. Ehk seda suhtlemisruumi, mis saab tekkida vaid üksteist täielikult mõistvate inimeste vahel.
Artikkel on siin.

Täiskasvanukoolitus, 8

REEDE, 13. märts 2009
Õppeprotsessi kvaliteet, analüüs ja tagasiside, Ülo Vooglaid
Külaskäik Loonele.
Ülo Vooglaiu mõtteid
Tööga ei saa rikkaks, töö tapab ära. Rikkaks saab müümisega, aga selleks peab tark olema.
Töö kõrvalt õppija on diplomeeritud invaliid.
Lollusi ei ole mõtet täiustada. Täiustada maksab seda, mis on hästi (mitte väga hästi).
Arendada ei saa kedagi ega midagi, saab luua keskkonda.
Andragoog peab aitama inimest aru saama.
Küsitlusega kogutavad andmed ei ole interpreteeritavad.
Kui ette kirjutada tegevus, ei saa tulemust.
Et teada, mis viga on, peab teadma, kuidas korras on.
LAUPÄEV, 14. märts 2009
Hanked: koostamine ja täitmine, MA Annika Jõks
Projektide planeerimine, MA Anu Harjo
Euroopa koostööprojektid, Hanneloore Juhtsalu, SA Archimedes
Andragoogi kutse ja taotlemisprotsess, Kerttu Taidre

Minu õppematerjalide lehekülg

Tegin endale Ristiku PK-s tehtud õppematerjalide avaldamise lehekülje http://pirta.synthasite.com/, aga pole jõudnud seda veel täita.

Kontsert koolis

Neljapäeval tutvustati meie kooli 6.–9. klassi õpilastele Beethovenit ja Schubertit. Noor ja andekas pianist Margus Riimaa mängis klaveril Beethoveni ja Schuberti loomingut ning rääkis huvitavaid seiku nende eluloost. 

Tallinna emakeeleõpetajad draamateatris

Tallinna emakeeleõpetajate märtsikuine õppepäev möödus teatrikuu lainel: saime kokku draamateatris.

Kõigepealt korraldati meile majas ekskursioon, saime käia kohtades, kuhu teatrikülastaja muidu ei satu.

Seejärel tutvustati meile draamateatri tegevust ja muud seonduvat. Meid tervitas ka draamateatri juht Rein Oja. Igaühele kingiti näidendiraamat, mina valisin Jim Ashilevi "Portselansuitsu".

Enne etendust pidas Lembit Liivak väikese sissejuhatava loengu hispaania kirjandusest ja kirjanikest.

Pildid on ka siin.

Vaatasime Juan Rulfo "PEDRO PÁRAMOt".

Lavastaja ja dramatiseerija Ingomar Vihmar
Osades: Ivo Uukkivi, Mait Malmsten, Merle Palmiste, Guido Kangur, Lembit Ulfsak, Tõnu Oja, Tõnu Aav, Ita Ever, Ester Pajusoo, Mari Lill, Kersti Kreismann, Kaie Mihkelson, Viire Valdma, Mari-Liis Lill, Hilje Murel, Laine Mägi, Britta Vahur, Mihkel Kabel, Anti Reinthal, Uku Uusberg, Kristo Viiding.
On üks mees, Juan Preciado, kes tuleb pärast ema surma otsima oma isa, Pedro Páramot, mõisnikku ja küla valitsejat. Ema kodu küla Comala on alla käinud ja maha jäetud, seal ei ela enam kedagi – peale surnute. Kuid tegelikult pole vahet surnute ja elavate maailmadel, surm on elu loomulik osa ja maailm surnute ja elavate jaoks seesama. Tegelikult polegi olemas tulevikku või minevikku, elu ja surma, on olemas pragune hetk, kus kõik eksisteerib ühekorraga. Nii nagu surma tantsus oleme me kõik ühte ringi seotud ja võrdsed, elus ja surmas, minevikus ja olevikus. Me väidame, et on olemas käegakatsutav reaalsus, ja illusioon. Aga mis on mis? Võib-olla on hoopis esemed meie ümber illusioon, ja energia, mida me silmaga ei näe, tegelik reaalsus.
Juan Rulfo (1918–1989) on maagilisest realismist mõjutatud mehhiko kirjanik, stsenarist ja fotograaf. Ta on avaldanud vaid kaks raamatut: lühijuttude kogu „Leegitsev ljaano“ (El llano en llamas, 1953) ja romaani „Pedro Páramo“ (1955, e.k. 1979), kuid Rulfot peetakse Ladina-Ameerika kirjanduses sama mõjukaks autoriks maailmakirjanduse suurkujude Gabriel García Márquezi või Jorge Luis Borgesega.

Vt pikemalt draamateatri kodulehelt.

Minu artikkel Risto Räppari raamatutest

Minu artikkel "Mis võib juhtuda, kui kolid uude kohta või alustad uut tööd" ei mahtunud paraku Elukirja sisse, aga nende kodulehele pandi see üles. Minu artikkel tutvustab tegelikult kahte vahvat soome keelest tõlgitud raamatut Risto Räpparist. Lastele väga hea lugemine, aga ka täiskasvanud saavad sellest kindlasti lugemielamuse.

Teise Nooruse võistulaulmine

Laulupeo võistulaulmine Salme kultuurimajas Teise Noorusega. 

Võistu laulis kümmekond koori. 

Alguses oli paar tundi üldproovi ja siis ettelaulmine. 

Meie koor oli järjekorras teine, seega ei pidanud kaua oma järge ootama. Kuulasid Ene Üleoja, Heli Jürgenson ja Veronika Portsmuth (loodetavasti kirjutasin õigesti).

Olla päris kenasti läinud, ei pea häbenema.

Ausalt öelda hakkas mul vahepeal hääl veidi värisema, täitsa nagu oleks jälle mingil konkursil. (Nooremana hääl muidugi ei värisenud.)

Puutetahvli kasutamisest Ristikus ja mujal (Postimehe artikkel)

Postimehe lisaleht Kasulik Tehnoloogia, 10. märts 2009

Jälle koolitama

Ees ootavad puutetahvlikoolitused 

koolielu.ee ainekuu raames

ja e-õppe konverentsil Tartus.

Koolielu ainekuust on juttu ka Postimees.ee-s, vt siit.

Reede

Jälle reede.

Jälle sai kolleegidega lobiseda. Nii tore.

Panime emakeelepäeva stende üles.

Kuigi reedeti lõpevad mul tunnid kell pool kaks, lahkusin koolimajast kell neli. Aga stendid on ilusad ja seintel (minu osa oli küll rohkem moraalne).

Plaanisin tulla koju magama, sest nädal on olnud töine ja väsitav, aga võta näpust! Maandusin arvuti ette

 ja jäin siia õige pikaks ajaks: nii palju põnevat materjali leidsin!

Minu artikkel

Koolielu.ee avaldas mu artikli "Millest emakeeleõpetajad omavahel räägivad ehk millisena paistab riigikeele tänapäev ja tulevik õpetajatetoast vaadatuna", mis oli lühemal kujul ka õpetajate lehes.

Jälle terve õhtu arvutis

Kõigepealt DigiTiigri koolituse 5. moodul, teemaks mõtte- ja mõistekaardid. Endalgi oli huvitav, pealegi leidsin uue keskkonna – FlowChart.

Seejärel uurisin vikiülikooli kursusekaaslaste blogisid. Veel oli vähe täidetud, aga ikkagi väga huvitavad.

Ikkagi hakkan õppima

Mitu inimest rääkisid mind pehmeks ja ma ikka üritan avatud õppevahendite loomise kursusel osaleda. Tegin endale selleks ka nõutud blogi.

Uusi sõnu ÕSis

http://www.eki.ee/keeleabi/index.php?leht=9

Fotod Postimehesse

Mõni aeg tagasi küsis ajaleht Postimees õpetajate käest oma erilehe tarvis puutetahvli kohta igasuguseid küsimusi ja ka mina vastasin neile. Nüüd tahtsid nad pilti ka teha. Tegidki. Sellised tulid välja. Fotograaf Liis Treimann.

Jätan ühe õppimise vahele

Wikiülikoolis algab avatud õppematerjalide koostamise ja kasutamise koolitus. Oi, kuidas oleksin tahtnud osaleda! Kaalusin kaua ja jõudsin raske südamega otsusele, et jätan seekord ühe õppimise vahele. Loodetavasti tuleb neid ikka veel. Ja mul on sel kursusel mitu tuttavat, ehk saan piiluda, mis nad teevad!

Hea mõte

Oota ja sulle pakutakse lahendust. Siis imetleme, kui lihtne see lahendatav ülesanne on. Maailm koosneb lihtsusest, kuid meil pole aega seda märgata, kiirustame ikka kiiremini, kiiremini tähtede poole. (Geobioloog-nõustaja Kalju Paldis ühes naisteajakirjas)

Lastekirjanduse Keskuses

Eesti Lugemisühing kutsus oma liikmeid Eesti Lastekirjanduse Keskusele külla. Põhjaliku ekskursiooni tegi meile direktori abi Krista Ruuse.

Lastekirjanduse keskuse hing Anne Rande sai Postimehe 2008. aasta kultuuriveduri tiitli(vt. PM 16.01.2009).
Ostsin endale ka lastekirjanduse keskuse hiljuti ilmunud almanahhi "Nukits".

Minu pildid on siin.

Kummaline päev

Juhtus nii palju kummalisi asju: äärmuslikud, kord hea, kord halb.

Lahtine tund – 8.b kl krimikirjandus. See läks päris kenasti, lapsed olid tublid ja vastuvõtt hea. (Vt ka siit.)

Kellarihm (lukk) katki. Ühte klassiruumi tormates (aeglaselt polnud aega liikuda) jäi kellarihm ukselingi külge ja lukk läks katki. Küll on kahju, hea ja ilus kell, Bulgaariast ostsin.

Puutetahvli tutvustus-koolitus – Vaeküla Internaatkoooli õpetajatele, kingituseks ilus kollane tass ja helkur. See läks ka hästi, tundus, et jäädi rahule, materjal küsiti kaasa ja muljetamist oli palju.

Uus kodulehe tegemise keskkond (Eve R tutvustas) – jälle üks vahva keskkond: synthasite.

Lastekirjanduse keskus – tohutult vahva. Loomulikult ilus maja. Väga huvitav ekskursioon ja toredad inimesed.

Kallis parkimine vanalinnas – sest hilinesin lastekirjanduse keskusess ummikute tõttu. Balti jaamas oli nii suur ummik, et ei jõudnud muud parkimiskohta otsida, jõudsin nii napilt, etkirjandusürituse algussõnad olid juba öeldud.

Kosutav kooriproov – väga eluterve huumor, kenad inimsed ja ilus muusika lisaks. Pärast kirjanduselamusi niisiis ka muusikaelamus. Teine Noorus on super seltskond!

Ema haige – oli väsinud, sest oli juba tükk aega päris haige olnud (kõrge palavik ja muud viirusevärgid), aga oli ikka Jaan Eriku seltskonnaga nõus. 

Dorise lapsepõlve ja laste fotod – meeldivad ja ootamatud üllatused ema fotode hulgast. Teadsin, et emal on Doris Kareva pilte, ja tahtsin neid endale skannida, niisiis tuuseldasin ta fotokogus. Aga nagu ikka: kui hakkad ühte asja kuskilt otsima, siis leiad sada muud huvitavat asja. Nii ka mina – nii palju fotosid, mille olemasolust polnud teadlikki. Siin pildil on Doris minu emaga. Loodetavasti kumbki ei pahanda – nii armas pilt.

Auto (lukk) katki – masendav, parem ei kommenteeri, ainuüksi Lukuabi väljakutse oleks maksnud 600 krooni. Olgu öeldud ainult niipalju, et katkise luku tõttu ei läinud ka uks kinni, nii et pidin ukse seestpoolt nööriga istme külge kinni siduma, et tuulehoog seda öösel lahti ei paiskaks.

Sõbrannadega kohvikus

Käisime sõbrannadega Kadriorus kohvikus NOP. Väga mõnus. Ja palju rahvast oli, tundus, et popp koht.

Vaata nende kodulehte http://www.nop.ee/.

Ostsin kaasa topsi paprikaga hummust ja Baieri leiba. Täitsa huvitav asi see hummus, sisaldab kikerhernest ja tahinit.

Leidsin sellise info:

HUMMUS BI TAHINI
Vahemere maades pannakse hummus lauale eelroana või suupistena kas toorete köögiviljade dippimiseks või lauasaiale määrimiseks. Hästi sobib hummus ka keedetud munade täitmiseks. Läänemaailmas on hummusest saanud trendikas piduroog, mis tavaliselt tuuakse lauale dipikastmena koos pita- või naanleivaga. NB! Samal põhimõttel võib pasteeditaolist määret valmistada ka punastest või valgetest ubadest.
http://www.toidutare.ee/retsept.php?id=3101&print=1

Krista Kaer: sünge lugu

Katkendeid Krista Kaera artiklist:

Sõnavara koguneb aegamööda ja eelkõige lugedes. Kui seda harjumust ja kogemust lapseeast peale ei kujune, siis võib juhtuda, et hiljem jäävad arusaamatuks ka suhteliselt lihtsad tekstid. Äärmisel juhul ollakse võimeline aimama, millest jutt üldiselt käib. /--/
Lihtsustamise ja kiirendamise tulemused on juba näha – üha rohkem võib lugeda ja kuulda eesti keelt, kus sõnade mõjuväljast ei ole aru saadud, sõnu kasutatakse nihkes või lausa valesti. Kui eesmärgiks on kogu aeg võimalikult löövalt väljendumine, muutub see ühtlaseks mürataustaks, mis ei tõmba enam tähelepanu, vaid nüristab. /--/
Peaks olema selge, et keel on hädavajalik tööriist, millega me oma mõtteid, tundeid ja tahtmisi väljendame, kuid lugemisega ei rikasta me üksnes oma keelt. Ilukirjanduse lugemine arendab inimese mõtte- ja tundemaailma. See on tõepoolest aabitsatõde, aga pole midagi parata, aina rohkem tundub, et aabitsatõdesid tuleb hakata kordama.
Kirjanik Doris Lessing ütles, et kui rääkida inimesega, kes on küll oma ala spetsialist, kuid pole peaaegu kunagi ilukirjandust lugenud, siis märkad, et sa räägid temaga, nagu oleks tal arengupeetus, sa lihtsustad oma lauseid, loobud varjunditest ja pooltoonidest.
Neid uksi sellesse rikkamasse ja värvilisemasse maailma, kus on olemas pooltoonid, varjundid, tunded ja kogemused, avavad paljude laste jaoks just emakeeleõpetajad. Aga neil on vaja selleks aega ja võimalust. Neile peaksid olema toeks rahvaraamatukogud, kuid praegu ei jätku seal sageli õpetaja valitud raamatuid isegi mitte ühele klassitäiele lastele, sest raha pole. /--/
Selleks, et tänapäeva maailmas alles jääda, peab väikerahvas olema haritud, tark ja paindlik, andma endale aru, kust ta tuleb, aga üritama ka selgeks teha, kuhu ta minna kavatseb. Sest kuhugi me ju ometi tõttame, kui meil on kogu aeg nii kiire, kui meil pole aega mõelda, pole aega mõelda ka seda, kuidas me oma mõtteid väljendame, pole aega lugeda, pole aega tunda ega tundeid väljendada.
Mida hakkame peale siis, kui oleme jõudnud sinna, kuhu me kiirustasime? Kui me oleme rikkad ja meil on aega küll? Kui me ei oska enam oma keelt, kui meie suhtlemiskeeleks on mühatused, mõminad ja mõned vigased võõrkeelsed tüüpväljendid?
Äkki ei oskagi me siis soovida ega teha muud kui sulane Jaan Andrus Kivirähki «Rehepapis», kui ta kõikvõimsaks sai: peksta peremeest, keppida mõisa toatüdrukut, süüa kõht seepi täis ja magama jääda?
Krista Kaera artikkel on siin.

See on täpselt see, mille pärast õpetajad on kogu aeg muretsenud. Tore, et nüüd ütleb selle veendumuse välja mitteõpetaja.

Minu Tiigrite ajaveeb

Tegin oma Tiigritele ajaveebi: http://piretitiigritele.blogspot.com/

Aga ma ei ole jõudnud sinna veel mitte midagi panna!

Ristiku PK on Tiigri Tegija 2008!

Tiigri Tegijate auhinnad andis Tiigrihüppe SA aastakonverentsil 20. veebruaril 2009 üle president Toomas Hendrik Ilves. Tiigri meened valmistas klaasikunstnik Ivo Lill.

Tiigri Kooliks valimisele andsid oma panuse ka õpetajad, kes digitiigritena koolitavad teisi õpetajaid ja osalevad ise aktiivselt Koolielu ainekuude konkurssidel.

Vaata rohkem Ristiku PK kodulehelt.

Birgit Päri foto

Gümnasistide asjatundlikkus

Katkend Madis Jürgeni artiklist "Tere, kuidas elad, mind koondati!" (Eesti Ekspress 19.02.2009)
Siis helistab nutikas kolleeg (kelle ema vaatamata 71 eluaastale peab koolis emakeeleõpetaja rasket ametit). Ta soovitab mul panna kuulutus ajalehte Soov ja hakata andma järeleaitamistunde õpiraskustega lastele.
Keskmine gümnaasiumiõpilane pidavat olema ülimalt asjatundlik sellistel aladel nagu feissbuki koostamine ja Egiptimaa snorgeldamistingimused eri aastaaegadel. Aga tal ei pidavat olema halli aimugi, mida võiksid tähendada sinilind või seitse venda. Kasutagu ma oma haridust ja hakaku lastele skaibis ümberjutustusi tegema ja loenguid andma.
Kontakteerun viivitamatult tuttava emakeeleõpetajaga, kelle lemmiktegelane Eesti kirjanduses on Nipernaadi ja kes Nipernaadist inspireeritult laseb koolitunnis üksteisele komplimente teha.
"Kas teil vajaks keegi järeleaitamistunde?"
"Terve 9.a vajaks järeleaitamistunde."
"Olen käsi!"
Artikkel on siin. 

Edward Kess: solidaarsusest, kõigile õpetajatele

Edward Kessi artikli lõpuosast:

Minult kui pedagoogilt oodatakse palju. Palju mõistmist, õpilaste eripära arvestamist, märkamist, viisakat väljanägemist, silmaringi, psühholoogilisi teadmisi, innovaatilisust, orienteerumist uues, motiveerimist, infotehnoloogilisi teadmisi, aega, mõistust, valmisolekut kiirelt probleeme lahendada, aruannete ja analüüside õigeaegset esitamist.
Lisaks on õpetaja koolis õpilase jaoks ka puuduv ema, isa, õde, vend, sõber, ärakuulaja, lemmikloom, vajadusel arst, politseinik, tuletõrjuja, remondimees, turvamees, rahukohtunik. Praegu on eriti oluline olla eeskuju ja riigile raskel ajal õlg alla panna, solidaarsuse printsiipi arvestades.
Õpetaja saab sellega hakkama. Oleks ju mõeldamatu, et homsest alates teevad kõik kümme protsenti vähem. Igale kümnendale ei ütle tere. Igat kümnendat kontrolltööd või kirjandit ei paranda. Igat kümnendat tundi e-kooli sisse ei kanna. Igat kümnendat õpilast ei küsi.
Eestis on päris mitu esinduslikku ametit, kus esinduskulude jaoks on seadusega paika pandud kulude hüvitamine. Eeskujuks olev õpetaja aga peab ise vaatama, kuidas saab moodsa, soliidse ja kena riietuse selga. Üldtuntud on anekdoot õpetajast sama mantliga kakskümmend aastat hiljem.
Loomulikult kuuluvad siia kategooriasse meik, soengud, hambad. Milline huvi peaks olema teha koostööd inimesega, kel on üks ja sama püks-pluus-kleit aastast aastasse, halvasti lõigatud soeng, hõrehambuline, ent lahke naeratus? Mitu tundi nädalas suudetakse sellise inimesega tulemuslikult koos töötada? Möönda tuleb tõika: mitu kõnet teevad klassijuhatajad lapsevanematele oma isiklikult telefonilt?
Õpetaja amet nõuab eneseharimist. Teater, kino, kontsert, muuseum, raamatud – kõik on õpetaja jaoks elementaarne. Õpetajalt eeldatakse, et ta teab, mis kuskil toimub, mis on uus, mis on värske. Teab uusi erialaseid avastusi ja suundi.
Kirjandusõpetajana olen sageli võtnud oma tööplaani uut kirjandust, sealjuures saanud tagasisidet, et miks ei loeta neid raamatuid, mis on juba ammu ilmunud ja kõikides raamatukogudes saadaval, justkui oleksid lapsed, kes koolis õpivad, ise hallist ajast ega elaks praegusajas ega tulevikule.
Pedagoog aga peab end tänapäevaselt harida saama, et suunata õpilasi tulevikku. Mis see teatripilet või Madonna või jalgpallimatš Brasiiliaga nüüd maksab, ei ole siinkohal oluline. Nõutakse kala, õnge ei anta.
Soovin tänada kõiki neid õpetajaid, kes veebruaris 2009 veel Eesti Vabariigis seda tööd teevad: näevad vaeva, tahavad, ja astuvad uuel nädalalgi 6.a ja 9.b ja 11.c ette. Kirjutas Juhan Liivgi sada aastat tagasi: «-ja vana koer, kui ennegi, sõi, kaitses lukku ja taba ja haukus just nagu ennegi ja mängis ja liputas saba.»

Edward Kessi artikkel on siin.

Õppetöövaba päev on väga töine päev

Alguses oli Ajakirjanike Liidu keeletoimkonna koosolek teemal "Konservatiivsus ja liberaalsus keeles", esines Priit Põhjala. Sellest salvestati ka "Keelekõrva" saade. Pärast seda leppisin kahe inimesega kokku, et nad kirjutavad Koolielu portaalile eesti keele ainekuu raames artikli.

Koosolekult ära sõites sattusin Vikerraadiost kuulama saadet emakeele probleemidest, jõudsin ära kuulata Edward Kessi ja Piret Järvela jutu.

Kuigi mul tunde ei olnud, läksin ikkagi koolimajja: oli 8.a konsiilium.

Ja kui ma juba majas olin, siis plaanisin ka emakeelekomisjoni koosolekut.

Teel Mustamäele röntgenisse liikus auto veetemperatuuri näidik kiiresti üles-alla, nii et otsustasin remonditöökotta sisse põigata. Pool tundi ja asi korras.

Lõpuks siis panoraamröntgen: panoraamjalutuskäik PERH majas. Garderoob ühes otsas, röntgenikabinet teises, kuskil keskel pildi kättesaamise koht ja jälle algusesse, garderoobi. Küll olid pikad koridorid.

Koju jõudsin hiljem kui koolipäeval ja osas kohtades jäi ikkagi käimata.

Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi koosolek ja pöördumine

Eesti Emakeeleõpetajate Selts pidas 14.02 erakorralist koosolekut ja võttis vastu pöördumise. (Mina olin nii haige, et ei jaksanud kuidagi kohale minna.)

Vt ka EESi kodulehte! Ja täpsemalt koosolekust siit.

Eesti Vabariigi Presidendile
Eesti Vabariigi Riigikogule
Eesti Vabariigi Valitsusele
Haridus- ja Teadusministeeriumile
Eesti haridusavalikkusele

Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi

erakorralise koosoleku

pöördumine

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu (412 SE I) § 29 lõike 5 järgi väheneb eesti keele ja kirjanduse kohustuslik õppemaht gümnaasiumis praeguselt 12 kursuselt (s.o ca 16% kohustuslikust õppemahust) 9 kursuseni (9,4%). Eesti praegune emakeele õppemaht on üks väiksemaid Euroopas. Õppemahu vähendamine viiks eesti keele jätkusuutlikkuse allapoole kriitilist piiri.
Eesti Emakeeleõpetajate Selts hoiatab, et emakeeleõppe mahu vähendamine toob kaasa ohtlikke tagajärgi:
• väheneb noorte keeleoskus nii otseses (õigekeelsus) kui ka laiemas tähenduses (tekstide mõistmise ja loomise võime);
• väheneb noorte lugemus, sellega seoses ka sõnavara ja väljendusoskus, kultuuris orienteerumise võime;
• väheneb gümnaasiumilõpetajate võime õpinguid jätkata eestikeelses kõrgkoolis ja toime tulla tööelus.
Eesti Emakeeleõpetajate Selts peab eesti keele ja kirjanduse õppemahu järjekordse vähendamise katset otseseks ohuks eesti rahvuskultuuri ja -riigi säilimisele: kui kaob keel, siis kaob ka kultuur ja omariiklus.
Veendumuses, et eesti keel on Eesti riigi ja eesti rahvuse edasikestmise alus ning et emakeel on kõikide teiste ainete õppimise vahend
peame vältimatult vajalikuks säilitada eesti keele ja kirjanduse kohustuslik õpe gümnaasiumis vähemalt senises mahus, s.o 12 kursust.
Teeme ettepaneku suurendada eesti keele ja kirjanduse kohustuslike kursuste arvu, nii et emakeele osakaal oleks 20 % kohustusliku õppe mahust nagu Euroopas keskmiselt.

Tallinnas
14.02.2009

Täiskasvanukoolitus, 7

13.–14. veebruar 2009
Reede:
Hindamis- ja tagasiside meetodid. Meetodite seminar. MA Virve Kinkar
Laupäev:

Koolitaja roll ja rollikäitumine. MA Liina Randmann
Koolitaja portfoolio. MA Aino Mölder
Kahjuks jäin mina teiseks päevaks täiesti haigeks ega saanud osaleda.

Mõtteid Virve Kinkari koolituselt
Teadmine kujuneb inimeses, seda ei saa anda.
Koolitaja müüb emotsiooni.
Ka halvast kogemusest võib hästi õppida.

Kui oled midagi lubanud, siis tuleb seda teha.
Meetodeid:

Infoleht teemal "Täiskasvanukoolitus 100 aasta pärast", hindamisring, "kohver" (mida võtad koolituselt kaasa).

Minu artikkel

Artikkel "Millest emakeeleõpetajad omavahel räägivad?" 13.02.2009 Õpetajate Lehes.

Vaata siit.

DigiTiigri III moodul

Uh, raamat lõpuks toimetatud

Sain lõpuks kaua enda käes olnud raamatu toimetatud. Üks Tänapäeva romaanivõistluse töö.

Möödunud aastal oli arvutiga jama, sel aastal iseendaga.

Haige mis haige

Lasksin küll gripisüsti teha, aga ikka olin terve see nädal päris haige, ega praegu ka suurt parem ole.

Masendav! Nuta või naera! Veidrad netikommijad

Mõni päev tagasi tuli uudis, et minnakse õpetajate palkade kallale. Kuna olen õpetaja, siis lugesin netikommentaare. Põhiline reaktsioon: ei tohi õpetajate palka vähendada!

Samal või järgmisel päeval tuli uudis, et õpetajate palku siiski ei kärbita. Põhiline reaktsioon: miks nende palka ei vähendata!

Täpselt vastupidi.

Kommentaarid olid tõesti sellised, et nuta või naera! Kõik teavad täpselt, kuidas õpetada ja missugune õpetajatöö on!

Eks see oli mul ju ennegi teada.

Aga täna, kui öeldi, et ka õpetajate palga lubatud tõusu ilmselt ei tule, meeldis mulle järgmine kommentaar:   

ikkaõpetaja, 05.02.2009 18:49
Kallid kolleegid!
Võiks julgeda ära öelda!
Meenub lugu lapsepõlvest. Kogusime vennaga pikka aega kopikaid, et siis ükskord minna kommi ostma. Olime saanud enda arvates juba kenakese hulga raha kokku ning läksime poodi. Panime raha tädi ette letile ja palusime selle raha eest karamellkommi. Tädi kaalus meile pisikese nutsaku pabertuutusse. Küsisime, et kas rohkem ei saagi? Tädi vaatas meid, naeratas ja ütles: "SELLE RAHA EEST ROHKEM EI SAA!"
Kas ehk meilgi ei oleks aeg selg sirgu lüüa ja öelda, et selle raha eest rohkem ei saa, sest tundub, et raha rohkem ei ole! On ju igati loogiline töötasu vähendamise korral vähendada ka töökohustusi. Ehk oleks õige aeg teavitada SUURT TÖÖANDJAT, et odava raha eest kalleid ehteid ei osteta.
Panen ette tekkinud rahapuuduse korral:
1. Vähendada normkoormusi 16–22 tunnini.
2. Jätta ära igasugune kohustuslik tarifitseerimata töö õpilastega. Nt. konsultatsioonitunnid, peale tööaega toimuvad arenguvestlused jms.
3. Üle normkoormusega töötavatel õpetajatel pikendada korralist puhkust.
4. Vastavalt õppekavale lugeda kõiki õpilasi võrdseteks ja mitte raista aega erineva tasemega õpilastele taset arvestavate materjalide koostamisele. (lõpuks võib ju perekond palgata abiõpetaja või tellida tasustatud lisatunnid aineõpetajalt (erakapitali kaasamine haridusprotsessi)).
5. Loobuda korrapidamisest vahetundides (ka õpetaja vajab pisut puhkust ümberlülitumiseks)
6. Mitte lubada kõikvõimalike koosolekute korraldamist väljaspool seadustatud tööaega.
7. Õhtustel koolipidudel ei pea korda pidama õpetaja.
8. Õppevahendite puuduse korral viima läbi tunnid ilma nendeta, mitte raista aega ja sageli ka oma raha vahendite muretsemisele.
9. Keelduda igasugusest seadusevastasest õppematerjalide paljundamisest. (siiani väga moes, kuna KOV ei leia raha nt. töövihikute muretsemiseks)
10. jne..... jne.... jne!
Siit peaks läbi kumama jäme ots, mis õpetaja käes - HARIDUSE KVALITEET.
Kui valitsus ei suuda sellest aru saada, siis on käes selle riigikese lõpu algus !!

Võrgustik võrgutab: "Õpiobjekt – mis loom see on?"

5. veebr
Jälle targem

Õpiobjektid: Ideest teostuseni, Varje Tipp
Sisuhalduspaketiga CourseLab loodud õpiobjekt "Enneaegsus ja ülekandlus", Marge Mahla
Kuidas valmib õpiobjekt CourseLab'is? Võimalused, Egle Krull
Mida võimaldab MM Flash? animatsioonid, simulatsioonid, Heljut Kalda
Võimalused õpiobjektide loomiseks sisuhalduspaketiga MyUdutu, Marge Kusmin
Winkis loodud õpiobjektid kursusel "Informaatika" Eve Jakobson, Anne Uukkivi
Geogebra programmi kasutamine õpiobjektide loomisel, Anne Küüsma
Haridusasutusele kohase õppematerjali vormistamine: animatsioonid, simulatsioonid, õppevideod, audiomaterjalid, Priit Joa, Andrus Anderson
Materjalis on siin: http://wiki.e-uni.ee/vorgustikud/doku.php?id=05._veebruar_2009

Tänapäeva talvemure

Kui mina alles noor veel olin, siis minu meelest oli kogu aeg talvel kümne kraadi ringis või rohkemgi külma. Või mulle lihtsalt tundus nii. Mäletan, et hommikul vara lasteaeda minnes igatsesin sooja näokaitset – nägu külmetas.

Kui praegu tuleb äkitselt üle kümnekraadine külm, siis on suur mure: kas auto käivitub? Käisingi praegu just selleks väljas, et seda kontrollida. Õnneks läks kõik hästi. Ja õnneks oli ainult –11 kraadi, mitte ligi –20, nagu kirjutas oma blogis Mare Harju maakonnast.

Praegu meenus üks möödunudaastane ilmateade: televiisoris öeldi, et tuleb paar kraadi pakast. Mina olen kogu aeg arvanud, et pakane on vähemalt 20–30 kraadi külma. Tänapäeval siis ka paar kraadi!